Eesti Naiste Varjupaikade Liit
Avaleht Vägivallast Tugikeskused Tugitelefon 1492 ENVL Projektid Norra toetus Uudised Koolitused Seadusemuudatus
Väljatöötamiskavatsus
Eelnõu koostamine
Eelnõu menetlus Riigikogus
Teenusekirjeldus
Teenuse rahastamine 2017. aastal
Riigihange
Küsimused ministrile
Ettepanek Sotsiaalkomisjonile

Kui Sul on võimalik, palun toeta naiste tugikeskusi üle Eesti. Saad seda teha läbi Eesti Naiste Varjupaikade Liidu, tehes annetuse või sõlmides internetipangas või pangakontoris annetuseks püsikorralduslepingu. Palun märgi makse selgitusse, kas tohime Sinu nime tänutäheks siin lehel avaldada või soovid jääda anonüümseks abistajaks

EESTI NAISTE VARJUPAIKADE LIIT
Swedbank EE722200221047713249

 

Suur tänu algatajatele ja toetajatele:

Merle Palmiste, Triinu-Liis Rahe, Sten Pedari

Kodulehe uuendamist toetas Norra toetusprogramm

Küsimused ministrile

Eesti Naiste Varjupaikade Liit saatis 27. detsembril 2016 tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile järgmise kirja

Austatud härra minister

 

Pöördume Teie poole, kuna Sotsiaalministeeriumi veebilehe andmetel juhite Teie võrdse kohtlemise ja naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonda, mille alla kuulub ka naistevastane vägivald.

Ehkki meie eelmine, 29. novembril esitatud pöördumine jäi tulemusteta ja senine aastate jooksul üles ehitatud üleriigiline naiste tugikeskuste süsteem on uuest aastast hävitatud, sooviksime Teilt siiski vastuseid reale küsimustele, mis seonduvad edaspidise naistevastase vägivalla ohvrite abistamise ja Teie juhitud ministeeriumi senise tööga.

 

1. Asekantsler Rait Kuuse selgitas naiste tugikeskuste teenuste sisu 21. detsembril   meedias järgmiselt: „See ei tähenda seda, et meil on piltlikult öeldes 24/7 opereeriv hotell, vaid seda, et meil on igas maakonnas renditud mingisugunegi korter, kuhu abivajav inimene saab tulla ja turvaliselt elada, samal ajal, kui korraldatakse muu abi ära.....Õigusnõustamise teenus peab olema kvaliteetne. Eraldi juristi palkamine tugikeskusesse ei ole otstarbekas...» Samuti leidis ta, et paljusid teenuseid, sh laste hooldusõiguse küsimuste lahendamist, suudab pakkuda ka kohalik omavalitsus.

 

Kehtivas Sotsiaalhoolekande seaduses on kirjeldatud turvakodu teenus, mille eesmärk on tagada ajutine eluase, turvaline keskkond ja esmane abi turvalist keskkonda vajavale täiskasvanule või lapsele. Turvakodus tuleb esmase abi raames isikule vajaduse korral tagada kriisiabi, mis taastab isiku psüühilise tasakaalu ja tegevusvõime igapäevaelus, ning teavitada isikut teistest abi saamise võimalustest. Tulenevalt isiku east ja vajadusest tagatakse ka tema hooldamine ja arendamine. Teenust osutavad kohalikud omavalitsused

 

Sellega seoses tahaksime teada:

·      Milles seisneb Teie hinnangul erinevus sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse poolt avalikkusele kirjeldatud naiste tugikeskuse teenuse ja turvakodu teenuse vahel, mida on iga kohalik omavalitsus on kohustatud osutama?

 

·      Kas Teie hinnangul on mõistlik ohvriabi seaduse rakendamisel ja tegevuste elluviimisel dubleerida juba kehtivates seadustes kirjeldatud teenuseid?

 

·      Kuidas on tagatud  väiksema elanikkonnaga maakonnas elavate abi vajavate naiste võrdne kohtlemine suurema elanikkonnaga maakondades elavate naisega, kui väiksemates maakondades asuvad tugikeskused ei saa edaspidi ressursside vähesuse tõttu maksta õigusabi  teenuse eest?

 

·      Rait Kuuse on seisukohal, et kohalikul omavalitsusel on õigus lahendada hooldusõiguse küsimusi. Millisele õigusaktile ta seda väites tugines?

·      Kas Sotsiaalministeeriumis on väljatöötamisel Perekonnaseaduse muudatused, mis võtaksid selle rolli kohtutelt ära?

·      Kas Sotsiaalministeerium peab kohaliku omavalitsuse ülesandeks ka kvaliteetse õigusabi osutamist?

 

2.  Asekantsler Rait Kuuse peab normaalseks olukorda, kus uuest aastast tuleb väiksemates maakondades naiste tugikeskuse töötaja(te)l 1000-eurose palgafondi eest tagada ööpäevaringne valmisolek ja tugikeskuse telefonile vastamine, osutada ohvrile ja lastele kriisinõustamist, samuti juhtumipõhist nõustamist ja seostada ohver ja lapsed vajadusel kõigi muude tugiteenustega, suheldes selleks koostöövõrgustikuga, hinnata majutusele tulevate laste abivajadust, samuti dokumenteerida kogu naiste ja laste abistamise protsess ja tegeleda aruandlusega.

Kõik need kohustused paneb tugikeskuse töötajatele ohvriabi seadus ja neid täpsustab 2016. aasta sügisel tugikeskuste ja sotsiaalministeeriumi vahel kokku lepitud teenuse kirjeldus, mis on võetud ka Sotsiaalkindlustusameti hanke tingimuste aluseks. Võime ka kinnitada,  et senise praktika kohaselt ei seisne tugikeskuse töötaja töö kindlasti ainult abivajaja ühekordses varjupaiga korterisse sisse laskmises ja seejärel tema teenustele suunamises, nagu selgitas meediale asekantsler.

 

Töölepingu seadust lugedes oleme meie aru saanud, et ka summeeritud tööaja puhul kehtib piirang, et aasta keskmine tööaeg nädala kohta ei tohi ületada 48 tundi.  Töötajale peab üldjuhul olema tagatud ööpäevas vähemalt 11 tundi puhkeaega, pikema järjestikuse töötamise korral puhkeaeg vastavalt pikeneb. 1000-eurone palgafond kuus tähendab 747 –eurost brutopalka, täiskohaga töötamisel on miinimumpalk uuest aastast 470 eurot kuus. Enamik seniste tugikeskuste töötajaid ja vabatahtlikke on kõrgharidusega.

 

Seoses eeltooduga palume Teil vastata järgmistele küsimustele:

·          Kas Teie hinnangul peavad  riiklikku teenust osutavad naiste tugikeskused  lähtuma Töölepingu seadusest, sh töötajate tervise huvides  jälgides töö ja puhkeaja vahekorda?

 

·          Kuidas on Sotsiaalministeeriumi hinnangul võimalik Töölepingu seadust täites katta ühe ametikohaga aastaringselt 24/7 valve?

 

·          Kas Teie peate raha kokkuhoiu nimel  põhjendatuks Töölepingu seaduses  sätestatud  nõuetest möödahiilimiseks tugikeskustes töösuhete jätkuvat vormistamist ajutiste võlaõiguslike lepingutega?

 

·      Te olete avalikult rääkinud üldise ebavõrdsuse ja samuti soolise palgalõhe vähendamise vajadusest Eestis.  Kuidas Teie hinnangul väiksemate maakondade naiste tugikeskuste rahastuse oluline vähendamine ja sellega seoses ka naissoost töötajate palkade  oluline langus aitab kaasa palgalõhe vähenemisele naistega seotud töövaldkondades?

 

3. Asekantsler Rait kuuse ja võrdsuspoliitikate osakonna juhata Liina Kanter on avalikkusele ja ka tugikeskustele endile korduvalt selgitanud, et naiste tugikeskuste rahastus riigieelarvest on aasta-aastalt kasvanud ja kasvab järgmisel aastal lausa 120 tuhande euro võrra.

Selle aasta 24. mai Sotsiaalministeeriumi pressiteates on öeldud: „Aasta alguses toetati riigieelarvest perevägivalla ohvriks langenud naistele ja nende lastele mõeldud tugikeskusi 500 000 euroga. Tugikeskuste nõustamisteenust rahastati esimese kvartali lõpuni 54 000 euroga Norra programmist ning nüüd jätkatakse toetamist täiendavalt 150 000 euroga. Lisaks eraldasid Riigikogu fraktsioonid juriidiliseks ja psühholoogiliseks nõustamiseks naiste tugikeskustele 50 000 eurot.”

Seega pressiteates kinnitab sotsiaalministeerium, et 2016. aastal toetatakse tugikeskusi  kokku 754 tuhande euroga. 2017. aastaks on selleks riigieelarves ette nähtud kokku 620 tuhat eurot.

 

Palume Teilt eeltoodu valguses vastust järgmistele küsimustele:

·      Kas Norra toetusprogrammi toetussummad tugikeskustes nõustamisteenuste osutamiseks kajastusid 2016. ja eelnevate aastate riigieelarves või mitte?

 

·      Kas kõik Sotsiaalministeeriumi mais 2016 avaldatud  pressiteates nimetatud summad kajastuvad ka 2016. aasta riigieelarves või on sotsiaalministeeriumil mitu erinevat eelarvet, kust tugikeskusi on toetatud?

 

·      Millise matemaatilise tehte alusel väidavad Rait Kuuse ja Liina Kanter, et 2017. aastal on tegemist tugikeskuste rahastuse kasvuga?

 

4. Sotsiaalministeerium tellib detsembrikuus välja kuulututud hankega prostitutsiooni kaasatud isikutele nõustamisteenuste osutamiseks kolmes Eesti piirkonnas (Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal) kogumaksumusega kuni 100 tuhat eur aastas, st ühe keskuse töö keskmiseks maksumuseks on 33 tuhat euro aastas.

Sihtgrupile pakutakse psühholoogilist ja juriidilist nõustamist, sotsiaalnõustamist ning lisaks päevakeskuse teenust. Valdav enamus prostitutsiooni kaasatutest on naised, kokku on prostitutsiooni kaasatud sotsiaalministeeriumi hinnangul 600 naist. Kõigis eelnimetatud piirkondades töötavad ka naiste tugikeskused, kus prostitutsiooni kaasatud naised saavad võrdsetel alustel teistega abi.

Võrreldes prostitutsiooni kaasatute päevakeskuste eelarvet väiksemas maakonnas asuvatele naiste tugikeskustele Sotsiaalkindlustusameti hankes kehtestatud eelarvete piirsummadega, mis jäi 9 piirkonnas (ja10 maakonnas) alla 33 tuhande euro.  Rait Kuuse on selgitanud, et väiksemates keskustes polegi juristi abi vaja, kohalik omavalitsus aitab.

 

Sellega seoses palume Teilt vastust järgmistele küsimustele:

·        Kas Teie hinnangul naistevastase vägivalla ohvrite erinevate vormide all kannatavate sihtgruppide vaheline ressursside erinev jaotus Sotsiaalministeeriumi haldusalas läbi viidavates hangetes kohtleb sihtgruppe võrdselt, arvestades sihtgruppide suurust?

 

·        Kas Teie hinnangul on objektiivselt põhjendatud olukord, et kõigi muude teenuste korraldamine haavatavatele sihtgruppidele on antud uuest aastast Sotsiaalkindlustusameti pädevusse, v.a. prostitutsiooni kaasatute nõustamisteenuste osutamine, mida ka edaspidi  korraldab Sotsiaalministeerium?

 

5. Vägivalla vähendamise arengukavas on naistevaste vägivalla ohvrite tugitelefoni ja inimkaubanduse ennetuse telefoni eelarve käesolevaks ja järgnevateks aastateks planeeritud mõlemale võrdsetes summades 38 000 eurot aastas.

Lasteabi telefoni eelarveks on Sotsiaalkindlustusameti eelarves planeeritud 184 000 eurot aastas.

Naistevastase vägivalla ohvrite tugitelefoni, mille tööd on seni korraldanud ENVL, töö sarnaneb lasteabi telefoni tööga, st tagatud on 24/7 tasuta sissehelistamine ja suhtlus ka skaibi teel.

Inimkaubanduse ennetamise ja ohvrite abistamise tugiliin on siiani töötanud ainult tööpäeviti, 2016. aastal töötas see 5 päeva nädalas 8 tundi päevas.

 

Tahaksime eeltoodut arvestades teada,

·      Kas ressursside jaotus erinevate olemuslikult sarnaste teenuste vahel on Teie hinnangul objektiivselt põhjendatud ning kui jah, siis palume esitada need põhjendused.

 

·      Kas Teie hinnangul on tegemist teenuseosutajate võrdse kohtlemisega?

 

6. Valitsuse 100 päeva tööprogrammis on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ja rakendamine.

Istanbuli konventsioon nõuab, et

 konventsiooni rakendamisel ja mõjude hindamisel arvestavad osalevad riigid sooaspekti ning edendavad naiste ja meeste võrdõiguslikkuse poliitikat ja naiste õigusi;

naistevastase vägivalla ohvrite või toimepanijatega tegelevatele spetsialistidele pakutakse koolitusi, kus käsitletakse niisuguse vägivalla ennetamist ja avastamist, naiste ja meeste võrdõiguslikkust, ohvrite vajadusi ja õigusi, aga ka ohvrile lisakannatuste tekitamise ärahoidmist;

kõik ohvritele kaitse ja toe pakkumisel võetavad meetmed põhinevad naistevastase vägivalla ja perevägivalla soolise aspekti mõistmisel ning keskenduvad ohvri inimõigustele ja turvalisusele.

 

Sotsiaalkindlustusametis naistevastase vägivalla ohvritele teenuste arendamiseks, võrgustikuliikmete nõustamiseks ning koolitamiseks värvatavalt töötajalt ei eeldatud 40-tunnise naistevastase vägivalla alase koolituse läbimist, nagu see on ohvriabi seaduse kohaselt vajalik tugikeskuses töötamiseks.

Konkursitingimuste kohaselt piisas vaid sotsiaaltöö või psühholoogia alasest kõrgharidusest (nende erialade kohustuslikes õppekavades aga puudub naistevastase vägivalla käsitlus), 2-aastasest töökogemusest „sarnases valdkonnas” ja „naistevastase vägivalla soolise aspekti mõistmisest”, mis selgitatakse välja tööintervjuu käigus.

 

Sellega seoses on meil Teile järgmised küsimused:

·        Kas Teie hinnangul Sotsiaalkindlustusametis naistevastase vägivalla ohvritele teenuste arendamisega tegeleval inimesel peaksid olema vastava valdkonna teadmised, st läbitud koolitus või vastav kursus ülikoolis?

 

·        Kuidas on teie arvates tagatud valdkonna spetsialistide võrdne kohtlemine olukorras, kus tugikeskuse töötajatele on esitatud kõrgemad nõudmised kui SKA-s teenuste arendamisega tegelema hakkavale inimesele?

 

7. Sotsiaalministeerium on toetanud naiste varjupaiku üle 10 aasta, alguses pikka aega Hasartmängumaksu Nõukogu vahenditest ja viimased kolm aastat eraldise konkursi kaudu. Selle aja jooksul on välja kujunenud tugikeskuste töö praktika ja kulumudel, mille kohaselt tugikeskuse normaalseks tööks on vajalik teatud miinimumrahastus baasteenuste osutamiseks ja sellele lisanduvad kulud psühholoogiliseks nõustamiseks ja psühhoteraapiaks ning õigusnõustamiseks.

Sotsiaalkindlustusamet ei arvestanud hanget ette valmistades ja  naiste tugikeskuse teenuse kulumudelit väljatöötamisel senist pikaajalist kulumudelit, praktikat ega teenusekirjeldust.

Kulumudeli välja töötanud isikud ei ole pidanud vajalikuks käia mitte ühekski keskuses kohapeal nende tööga tutvumas.

Sellest tulenevalt ei suuda väiksema elanike arvuga maakondades asuvad tugikeskused uuest aastast ilmselgelt pakkuda ohvriabi seadusele vastavat ja suuremate keskuste tugikeskustega võrdväärset teenust.

 

·      Kas Teie hinnangul  on tegemist üle Eesti kõigi vägivalla ohvrite võrdse kohtlemisega olukorras, kus elukohast tulenevalt on vägivalla ohvritele pakutavate teenuste kvaliteet erinev?

 

8. Hanke teise vooru eel muudeti hanke tingimusi.

Hanke perioodi lühendati kahelt aastalt ühele  ja ohvriabi seaduses sätestatud nõue, et kõik vahetult teenust osutavad isikud peavad olema läbinud 40 tunni ulatuses naistevastast vägivalda käsitleva koolituse või naistevastast vägivalda käsitleva õppeaine ülikoolis, kaotati.

Uus hanketingimuste sõnastus on järgmine „Teenuseid vahetult osutavad isikud peavad olema läbinud vähemalt 40-tunnise naistevastase vägivalla teemalise koolituse või sellega samaväärse koolituse (samaväärsetena arvestab Hankija nt lähisuhtevägivallaga või inimkaubandusega seotud koolitusi,) või olema läbinud naistevastast vägivalda käsitleva või samaväärse õppeaine ülikoolis”.

Eelnõu menetlemisel Riigikogus oli ENVL ettepanek, et läbitud koolituste asjakohasust hindaks Sotsiaalministeerium, mitte Sotsiaalkindlustusamet, kus puuduvad selleks pädevad töötajad. Siis kinnitasid asekantsler Rait Kuuse ja võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kristiina Luht sotsiaalkomisjoni liikmetele ja tugikeskuste esindajatele, et sotsiaalministeerium jälgib tähelepanelikult, et hankija arvestaks koolitustena kindlasti ainult spetsiifiliselt naistevastase vägivalla alaseid koolitusi ja vastavaid ülikoolikursusi.

Seega on tegu järjekordse näitega riigiasutuste sõnade ja tegude täielikust lahknevusest.

 

Kindlasti ei suuda inimkaubanduse, laste või eakate vastase vägivalla alase vm sarnase koolituse läbinud isikud osutada tugikeskusesse pöörduvatele naistele samaväärset abi kui spetsiaalse koolituse läbinud töötajad. Halvemal juhul võib soopime lähenemine kaasa tuua niigi haavatavas olukorras naiste taasohvristamise, mida vägivalda kogenud naised kahjuks seniajani liigagi sageli erinevates riigiametites kohtavad.

Istanbuli konventsioon nõuab ohvritega töötavatele spetsialistidele, st nii tugikeskuste töötajatele kui juristidele, psühholoogidele ja terapeutidele vastava täiendkoolituse pakkumist.

Eestis on naistevastase vägivalla spetsiifikat käsitlevat sotsiaalministeeriumi poolt rahastatud täiendkoolitusi eri sihtgruppidele aastaid korraldanud ENVL. Kokku on ministeerium selleks aastate jooksul eraldanud ligi 200 tuhat eurot, sellest ligi 150 tuhat Norra toetusprogrammi raames. Samuti on ministeeriumi rahalisel toetusel välja töötatud soolise vägivalla alased valikainete programmid nii Tallinna kui Tartu ülikoolides.

 

·      Kas Teie hinnangul on senised kulutused naistevastase vägivalla teemalistele täiendkoolitustele olnud õigustatud?

 

·      Kas Teie hinnangul on täiendkoolituse nõude sisuline kaotamine alates hanke teisest voorust kooskõlas Istanbuli konventsiooni ja ohvriabi seadusega?

 

·      Kas Teie hinnangul on hanke käigus tingimuste leevendamise puhul tegemist teenusepakkujate võrdse kohtlemisega? St kas on koheldud võrdselt esimese ja teises hanke teenusepakkujaid, tagades mõnedes piirkondades teenuse osutamise kaheks aastaks ja mõnes üheks aastaks, lubades mõnedes piirkondades töötada madalama kvalifikatsiooniga personalil ja mõnedes maakondades mitte?

 

9. Hanke tingimustes polnud nõutud pakkumises nõustamiste mahu väljatoomist, ehkki ohvriabi seadus naiste tugikeskusi seda teenust osutama  kohustab. Seega täidab teenuseosutaja hanke nõuded ka juhul, kui ta aasta jooksul on valmis pakkuma ohvritele kasvõi ühe tunni psühholoogilist ja sama palju juriidilist nõustamist. Nõustamiste mahu väljatoomiseta polnud pakkumisi ka võimalik sisuliselt võrrelda.

 

·      Kas see on Teie hinnangul kooskõlas ohvriabi seaduse mõttega ja riigihangete seadusega?

 

10. Naiste tugikeskuste selle aasta lõpuni toimiva üleriigilise süsteemi üles ehitamiseks kulus rohkem kui 10 aastat. Kogu protsess on toimunud sotsiaalministeeriumi ja kodanikeühenduste koostöös. Sellesse aega mahub üle tuhande tunni täiendkoolitusi, ühtse teenusekirjelduse koostamine, ühtse statistika kogumise vormi väljatöötamine, ENVL eetikakoodeksi vastuvõtmine. Oleme sel aastal jõudnud olukorda, kus igas Eesti maakonnas on kättesaadav ühesugune tugikeskuse teenus, mida osutavad vastava täiendkoolituse läbinud spetsialistid. Kuna ühtlane teenus toimib kõigis maakondades, on ohvril olnud võimalik turvalisuse huvides pöörduda ükskõik millisesse tugikeskusesse, kaotamata sellega teenuse kvaliteedis. Tugikeskuste vahel on klientide abistamisel toiminud tihe ja usalduslik koostöö, lisaks toimivad hästi koostöövõrgustikud politsei, prokutuuri, ohvriabi, kohalike omavalitsuse, haridusasutustega jne.

Hanke korras odavama teenuse ostmine tekitas olukorra, kus seitsmes maakonnas muutub teenusepakkuja. Alarahastuse tõttu pole seal reaalselt võimalik osutada senises mahus ja kvaliteedis teenuseid. Seetõttu ei saa enam rääkida ühtsest teenuse süsteemist ja ühtlasest kvaliteedist üle Eestis.

 

·      Kas Teie hinnangul on 150 tuhande eurone kokkuhoid aastas väärt senise ühtse teenuse süsteemi lõhkumise hinda?

 

Jääme ootama Teie allkirjaga sisulisi vastuseid, kuna ministeeriumi ametnikelt oleme saanud formaalseid vastuseid juba piisavalt.

 

Lugupidamisega

 

Astrid Maasing, Jõgevamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Kairi Jakustand, Valgamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Külli Piirisild, Võrumaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Leili Mutso, Läänemaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Lilli Andrejev, Ida-Virumaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Marju Tuoppi, Viljandimaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Merle Albrant, Virumaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Riin Pudakevitš, Järvamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Stina Andok, Rapla Naistekeskuse juhataja

Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esinaine