2017. aasta riigieelarvesse on  Sotsiaalministeerium naiste tugikeskuse teenuse osutamiseks sotsiaalkindlustusametile planeerinud  üle 100 000 euro vähem kui tugikeskused sel aastal tegelikult ministeeriumilt  erinevatest allikatest saanud on  

Välja  kuulutatud hankes on Sotsiaalkindlustusamet summa maakondade vahel jaotanud vastavalt elanike arvule, nii et see ei võimalda enam jätkata kvaliteetse kompleksteenuse osutamist väiksema elanikkonnaga maakondade tugikeskustes. Teenust saaks täismahus osutada tulevikus ainult neljas maakonnas- Harjumaal (Tallinnas), Tartus, Pärnus ja Ida-Virumaal. Paljudelt maakondadelt on hanketingimustega eelnevate aastatega võrreldes võetud ära igaühelt paarkümmend tuhat eurot ehk ligi pool tugikeskuse eelarvest.

Sellise eelarvega ei ole väiksemate maakondade tugikeskustel võimalik enam väljastpoolt vajaliku ettevalmistusega psühholooge ja juriste palgata  ja igasse tugikeskusesse saab tööle jääda praktiliselt vaid üks inimene, kes peab tagama ööpäevaringse valmisoleku. Või siis tuleb seniste töötajate palku alandada poole võrra ja töötada järgmistel aastatel miinimumpalgaga, samas kasutades siiski ööpäevaringse valmisoleku tagamiseks ka vabatahtlike abi.

Eesti poliitikud ja kõrged riigiametnikud on sõnades seadnud prioriteediks naistevastase ja perevägivalla tõkestamise ja  Istanbuli konventsiooni rakendamise, samuti soolise palgalõhe vähendamise. Ohvriabi seaduse muudatus pidi tagama naiste tugikeskuse teenuse jätkusuutliku rahastamise ja looma ka teenuseosutajatele kindlustunde.

Tegelikkus on risti vastupidine, olukord on naiste tugikeskuse teenuse riigistamisega muutunud halvemaks ja kvaliteetne teenus võib rahapuudusel paljudest maakondadest täiesti kaduda.

Naiste tugikeskuste rahastuse võrdlus maakondade lõikes

Sotsiaalkindlustusameti hange tuleks peatada ja riigieelarves näha ette lisaraha väiksema elanike arvuga maakondade tugikeskuste toetamiseks, et igas maakonnas säiliks vägivalda kogenud naistel ja nende lastel võimalus saada kohapeal kvaliteetset abi.