Saatsime Riigikogu sotsiaalkomisjonile alljärgneva kirja

Naiste tugikeskuse teenuse olevikust ja tulevikust                                                 

Seoses komisjoni päevakorda võetud parlamentaarse kuulamisega naiste tugikeskuse hanke asjus soovime anda teile ka omapoolset sisendit.

Järjekordselt riigihanke ümber toimuv segadus- hanketingimuste vaidlustamine ja hanke tähtaja korduv edasilükkamine näitab selgelt, et naiste tugikeskuse teenusest on saanud tavaline äri, kus kokkuhoiu nimel on tahaplaanile jäänud kõige olulisem ehk kellele ja miks teenust osutatakse.

Eelmise aasta hanke juures oli põhiprobleemiks väikese elanike arvuga maakondades teenuse rahastuse drastiline vähendamine, keskendumine eelkõige majutusteenusele ja teenust osutavate töötajate täiendkoolituse nõude sisuline eiramine, mis võimaldas pakkumust esitada vajaliku pädevuseta organisatsioonidel. Kõige selle koosmõjus oli lõppeval aastal riiklik teenus maakondades väga ebaühtlase kvaliteedi ja kättesaadavusega. Seekordse hanke põhiprobleemiks on kujunemas turu hõivamise nimel tehtavad alapakkumised, mille tulemusena võib riikliku teenuse kvaliteet veelgi rohkem kannatada.

Hankesüsteemiga kaasnev halastamatu konkureerimine väheste ressursside pärast hävitab sotsiaalvaldkonnas eluliselt olulise spetsialistide vahelise usalduse ja koostöö. Seekordse hanke eel on ületatud järjekordsed seni kehtinud eetilised piirid seniste kolleegide ja koostööpartnerite vahel. Oma äri laiendamise eesmärgil on näiteks Naiste Tugi-ja Teabekeskus survestanud korduvalt Jõgevamaa ja Valgamaa tugikeskusi andma oma töötajate CV-d nende käsutusse, sest nemad kavatsevad hakata teenust osutama senisest suuremas piirkonnas ja nagunii võidavad hanke. Teades, et Tartu linnas võideti eelmine hange olulise alapakkumisega ja ilmselt on selline strateegia edukas ka sel korral, on teistes maakondades pikka aega teenuseid osutanud ja stabiilse koostöövõrgustiku üles ehitanud tugikeskuste meeskonnad valiku ees – kas teha ise hankes alapakkumine või lõpetada tegevus, sest ebaeetiliselt käituvasse organisatsiooni tööle asumine on nende inimeste jaoks välistatud.

Samasuguses sundseisus on ka sel aastal vabatahtlikuna tööd jätkanud sõltumatud tugikeskused piirkondades, kus riiklikku teenust osutavad praegu Sotsiaalkindlustusameti tingimustel sisuliselt samuti alapakkumise esitanud uued teenuseosutajad nagu Eluliin ja Tähtvere Avatud Naistekeskus. Eelmise riigihanke tulemusena jäid riikliku teenuse osutamisest kõrvale kuus organisatsiooni, kes tegutsesid varem kaheksas maakonnas. Suur osa neist on pidanud sel aastal oma tegevust jätkama vabatahtlikus korras ja annetuste toel, sest nõudlus nende poolt osutatava teenuse järele on vaatamata riiklikult rahastatud teenuse olemasolule kodumaakonnas püsinud. Kogenud ja hea väljaõppega nõustajaid hindavad ja usaldavad nii ohvrid kui koostööpartnerid, hankesüsteem aga ei suuda tagada töötajate isikuomaduste ja kompetentsi väärilist hindamist ning rakendamist.  

On selge, et riigihanke puhul saab lõpptulemusena otsustavaks siiski madalam hind, ehkki tunnustame kõrgelt Sotsiaalkindlustusameti püüdeid lisada selle aasta hanketingimustesse ka teenuse kvaliteedi hindamise mõõde.

Meil on hea meel, et Sotsiaalkindlustusameti poolt sel aastal kokku kutsutud laiapõhjaline naiste tugikeskuse teenuse arendusrühm on hinnanud välja pakutud kuuest erinevast teenuse tulevikumudelist kõige kõrgemalt integreeritud teenuse osutamist SKA poolt (keskmine hinne 5,13 palli 6-st võimalikust) ja praeguse hankesüsteemiga teenuse sisseostmise jätkamist ühena kõige madalamatest (keskmine hinne 2,78 palli).

Samuti on välja selgitatud praeguse mudeli järgi teenuse osutamise jätkamiseks tegelikult vajalike ressursside maht – keskmiselt 104 tuhat eurot aastas ühe tugikeskuse kohta. Loodame, et arendusrühma töö jätkub ka 2018. aasta alguses, sest mitmed olulised teemad on veel läbi arutamata.

Meie, nii sõltumatute kui riikliku teenust osutavate naiste tugikeskuste esindajad, toetame arendusrühma seniseid järeldusi ja soovime, et Sotsiaalkindlustusamet lõpetaks tugikeskuse teenuse sisseostmise hanke korras ja asuks  teenust ise osutama. Sel viisil oleks kõige paremini tagatud aastakümnetega kogutud pädevuse ja kogemuste säilitamine ning ohvritele oleks tagatud stabiilne, ühtlane, kvaliteetne ja tulemuslik abi kõikjal üle Eesti.

Leiame, et vägivalda kogenud naiste ja laste abistamiseks hädavajalike baasteenuste osutamine õhinapõhiselt, juhuslikule projektirahastusele, hangetele ja annetustele tuginev etapp Eestis läbi saanud. MTÜ-dena on meil tugikeskuse teenuse väljaarendamise ja osutamisega oma panus antud ja saame nüüd pühenduda muude vägivalla ohvritele vajalike tugiteenuste väljaarendamisele ja osutamisele, mida naiste tugikeskuse teenus ei sisalda.

Vaja on edasi minna ühtlase, stabiilse, kvaliteetse ja läbipaistva riikliku naiste tugikeskuse teenusega, mida lubati meile ja avalikkusele ohvriabi seaduse muudatuste menetlemise ajal. Hankega võimalikult odava teenuse sisseostmise jätkamine, kus teenuseosutaja kogub samal  ajal avalikult annetusi, ja eeldab töötajatelt tasustatud töö kõrval vabatahtlikku tööd, tähendab, et Eesti riik ei seisa tegelikkuses naiste ja laste õiguste eest, nagu deklareerisid nii ametnikud kui poliitikud kõlavalt Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisel.

Lugupidamisega

Astrid Maasing, Jõgevamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Kairi Jakustand, Valgamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Külli Piirisild, Võrumaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Leili Mutso, Läänemaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Lilli Andrejev, Ida-Virumaa Naiste Tugikeskus-Varjupaiga juhataja

Merle Albrant, Virumaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Riin Pudakevitš, Järvamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Stina Andok, Rapla Naistekeskuse juhataja

Vaike Pähn, ENVL Tallinna Naiste Tugikeskuse juhataja

Eha Reitelmann, ENVL juhatuse esinaine