Lugupeetud õiguskomisjoni esimees                                                           

Pöördume Teie kui Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu menetlenud komisjoni esimehe poole, kuna näeme reaalset ohtu lähisuhte vägivalda kogenud naistele ja  lastele osutatavate teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi halvenemises, mis kaasneb riigihankega odavpakkumise teel teenuste sisseostmisega.

Istanbuli konventsioon sätestab riigile kohustuse osutada kõigile vägivalla ohvriks langenud naistele ja nende lastele spetsiaalseid tugiteenuseid. Niisuguse teenuse eesmärk on tagada ohvrite võimestamine optimaalse toetuse ja  nende spetsiifilistele vajadustele kohandatud abi kaudu. Oluline on tagada, et need teenused oleksid kogu riigis ühtlaselt jaotunud ja kättesaadavad kõigile ohvritele.

Kahjuks näitavad 2017. aasta andmed, et Sotsiaalkindlustusameti poolt riigihanke teel sisse ostetud naiste tugikeskuse teenuse sisu ja maht erinesid maakondade lõikes drastiliselt, mõnes maakonnas näiteks langes professionaalse juriidilise ja psühholoogilise nõustamise tundide arv varasemaga võrreldes ligi kümme korda. Seega ei saa me rääkida ühtlase kättesaadavuse ja kvaliteediga riiklikust teenusest. Lisame kirjale vastava võrdlustabeli Leiame, et riigihankega odavpakkumistega teenuse sisseostmise jätkamisel võib edaspidi olukord veelgi halveneda ja ohvrid jääda abita.

Oleme 14. veebruaril 2018 pöördunud kõigi Riigikogu fraktsioonide poole ettepanekutega naiste tugikeskuse teenuse  edasiseks korraldamiseks viisil, mis langeb kokku 2017. aastal SKA juures koos käinud laiapõhjalise teenuse arendusrühma järeldustega.

Arendusrühm jõudis järeldusele, et kõige sobivamaks teenusemudeliks on variant, kus SKA võtab teenuse osutamise funktsioonid tugikeskustelt täielikult üle, st ohvriabiteenus integreeritakse naiste tugikeskuse teenusega. SKA palgal on ühine meeskond, mis pakub nii naiste tugikeskuse teenust naistevastase vägivalla ohvritele kui ohvriabiteenust kõigile vägivalla ohvrite sihtrühmadele, sealhulgas psühholoogilist ja juriidilist nõustamist.

Toetame täielikult SKA arendusrühma järeldusi, sest need seavad esikohale ohvrite huvid.  Käesoleva pöördumisega ei soovi me saavutada midagi isiklikult enda ja oma organisatsoonide heaks,  vaid oleme huvitatud  eelkõige sihtgrupile võimalikult kvaliteetse, stabiilse, ühtlase ja jätkusuutliku teenuse kättesaadavuse tagamisest üle Eesti.

Veebruaris 2018 lootsime veel, et 2017. aasta  lõpus ootamatult katkestatud teenuse arendustöö SKAs jätkub, välja arvutatakse erinevate teenusemudelite ja –komponentide hind, kokku lepitakse nõustamisteenuste osutamise optimaalsed mahud, välja töötatakse teenuse mõjususe ja kvaliteedi hindamise kriteeriumid ja seostatakse tugikeskuse teenus selgelt teiste teenustega (eelkõige üleriigiline vägivallaohvrite tugitelefon ja tugiteenused lastele). Kahjuks on see töö seni tegemata.

Arendustöö jätkamine oleks loonud eeldused naiste tugikeskuse riikliku teenuse muutmiseks ka tegelikkuses kvaliteetseks, ühtlaseks, läbipaistvaks ja jätkusuutlikuks, nagu lubati avalikkusele ohvriabi seaduse muudatuste menetlemisel Riigikogus.

Ootamatult teatas märtsi lõpus Läänemaal tugikeskuse töötajatega kohtunud tervise ja tööminister, et erinevaid teenusemudelite rakendamist ei kaaluta ja tema arvates tuleb võimalikult kiiresti välja kuulutada riigihange teenuse sisseostmiseks järgmiseks viieks aastaks.

Peamise argumendina hangetega teenuse sisseostmise jätkamiseks on nii minister kui SKA peadirektor seni toonud välja asjaolu, et osa praegustest teenuseosutajatest soovib hankesüsteemi säilimist, jättes arvestamata arendusrühma seisukohad.

Olukord sarnaneb meie hinnangul äratuntavalt 2016. aastaga, kui sotsiaalministeerium jättis naiste tugikeskuste teenuse korralduse üleandmise sotsiaalkindlustusametile sisuliselt ette valmistamata, ohvriabi seadus võeti kiirustades vastu ja sellest tulenevalt lõhuti üle 10 aasta jooksul üles ehitatud üleriigiline abisüsteem ning kaotati suur osa aastatega kogutud kompetentsist.

Ka praegu näeme järjekordselt soovi kiiresti probleemid „kaelast ära” saada ja tagada viieks aastaks formaalselt teenuse olemasolu, jättes arvestamata arendusrühma ekspertide soovitused ja seega ka teenust puudutavad sisulised küsimused lahendamata. 

Seejuures unustatakse täielikult vägivalda kogenud naiste ja laste vajadused.

Palume õiguskomisjonil võtta naiste tugikeskuse teenuse korralduse kui Istanbuli konventsiooni täitmisel väga olulise aspekti küsimus arutusele ja kujundada selles oma seisukoht.

Lugupidamisega

Astrid Maasing, Jõgevamaa Naiste Tugikeskuse juhataja (riikliku teenuse osutaja  2017.,2018. aastal)

Kairi Jakustand, Valgamaa Naiste Tugikeskuse juhataja (riikliku teenuse osutaja  2017.,2018. aastal)

Külli Piirisild, Võrumaa Naiste Tugikeskuse juhataja (riikliku teenuse osutaja 2018. aastal)

Leili Mutso, Läänemaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Marju Tuoppi, Viljandimaa Naiste Tugikeskuse juhataja (riikliku teenuse osutaja 2018. aastal)

Merle Albrant, Virumaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Piia Roosileht, Järvamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Vaike Pähn, Tallinna Naiste Tugikeskuse juhataja

Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse esinaine