25.09.2017 ENVL seisukohad tugikeskustes pakutavast majutusest
Saatsime Sotsiaalkindlustusametile ja Sotsiaalministeeriumile järgmise kokkuvõtte ja ettepanekud
Arutasime Eesti Naiste Varjupaikade Liitu kuuluvate tugikeskustega läbi ajutist majutust saanud naiste lood 2016. ja 2017. aastast ja saadame ühise kokkuvõtte.
Varjupaika on suur osa naistest tulnud pikema kaalutlemise järel, põhjuseks järjepidev nii vaimse kui füüsilise turvalisuse puudumine vägivallatsejaga koos elades.
Naised, kes on otsustanud suhte lõpetada, vajavad sageli enne uue püsiva elukoha leidmist ajutiselt kohta, kus pikaajalisest vägivallast puhata ja kus vägivaldne partner ei saaks neid vaimselt ega füüsiliselt rünnata.
Tihti ei ole nad füüsilise rünnaku järel politseisse kunagi pöördunud ja ei soovi seda tagantjärele teha ka varjupaigas olles, lihtsalt tahavad oma eluga edasi minna ja vajavad uue elu praktiliseks korraldamiseks aega ja tuge. Vaimse ja majandusliku vägivalla puhul pole politseisse pöördumisest mingit abi nagunii, sest selline vägivald ei ole kriminaliseeritud.
Varjupaigas elanud naiste hulgas võib välja tuua järgmisi suuremaid gruppe:
1. Naised, kes on jõudnud otsusele vägivallatsejaga kooselu lõpetada ja ühisest kodust välja kolida, kuid kellel puudub raha korteri rentimiseks vajalikuks ühekordseks sissemaksuks. Kodus ei saa naised edasi elada, kuna elamispind kuulub mehele, elamispind on nende ühisvara, elamispind on nende kaasaomandis või seni on elatud üürikorteris. Varjupaigas elades koguvad naised raha, et oleks võimalik uut elu alustada.
2. Naised, kes on otsustanud vägivallatsejaga kooselu lõpetada ja kellel on vaja turvalist elukohta lahutuse ja varajagamise ajaks, et vägivalla eskaleerumist ennetada. Naine võib samal ajal olla ise ühise kodu omanik, kuid juriidilised protseduurid võtavad aega ja naistel ei ole piisavalt raha ajutise korteri rentimiseks.
3. Naised, kes taotlevad või on taotlenud lähenemiskeeldu ja ootavad selle kehtima hakkamist.
4. Naised, kes kõhklevad vägivallatsejast lahkumise ja suhtesse jäämise vahel, tulevad varjupaika, et ajutiseltki rahu saada ja olla eemal keskkonnast, mis seostub neile mälestustega vägivallast. Väga tihti ka alkohoolikute naised, kes tulevad mehe järjekordse joomahoo ajal varjupaika pakku.
5. Elukohast välja tõstetud naised või lihtsalt senise elukaaslase juurest lahkunud naised, kellel pole kusagil elada ja kellel on taustaks süstemaaline perevägivald. Vägivaldsed mehed saavad tõsta tänavale need naised, kes on nn vabaabielus ning kellel senisele elamispinnale puudub omandiõigus või kasutusõigus.
6. Eakad emad, keda sõltlastest või psüühikahäirega lapsed aastate viisi on terroriseerinud. Tulevad varjupaika, et ajutiselt rahu saada, reeglina on valmis vägivallatsejaga leppima ja edasi kannatama.
Varjupaika suunatakse/soovivad tulla ka
1. Elukoha kaotanud naised või lihtsalt senise elukaaslase juurest lahkunud naised, kellel pole kusagil elada ja kellel süstemaalise perevägivalla taust puudub.
2. Üksikud eakad erinevate tervise- ja sotsiaalprobleemidega naised, kellele kohalik omavalitsus ei suuda vajalikke teenuseid pakkuda. Vahel kannatanud ka juhusliku vägivalla all, nt naabrite poolt või kujutavad seda ette.
3. Psüühikahäirega naised, kellele kohalik omavalitsus ei suuda vajalikke tugiteenuseid pakkuda. Hooletussejäänuna tajuvad haigusest tulenevalt olematut vägivalda.
4. Vaimupuudega naised, kellele KOV ei suuda pakkuda vajalikke tugiteenuseid ja kes ise ei oska vägivalda ära tunda.
Politsei on toonud varjupaika suhteliselt vähe naisi.
2016
Ida-Virumaa: kokku elas varjupaigas 5 naist, neist politsei tõi ühe naise.
Jõgevamaa: kokku elas varjupaigas 11 naist, neist politsei tõi 3.
Järvamaa koos Raplamaaga: kokku elas varjupaigas 16 naist, neist politsei tõi 2 naist Järvamaal.
Läänemaa koos Hiiumaaga: kokku elas varjupaigas 10 naist, neist politsei tõi Hiiumaalt ühe naise kahel korral
Lääne-Virumaa: kokku elas varjupaigas 4 naist, neist politsei ei toonud ühtegi. Ühe Lääne-Viru Maakonna naise aitas politsei viia majutusele teise maakonda, seal oli naisel turvalisem.
Tallinn: kokku elas varjupaigas 15 naist, neist politsei ei toonud ühtegi.
Valgamaa: kokku elas varjupaigas 8 naist, neist politsei tõi 2.
Viljandimaa: kokku elas varjupaigas 12 naist, neist politsei ei toonud ühtegi.
Võrumaa koos Põlvamaaga: kokku elas varjupaigas 10 naist, neist politsei ei toonud ühtegi.
2017 8 kuud
Ida-Virumaa kokku elanud varjupaigas 4 naist, neist politsei tõi ühe.
Jõgevamaa: kokku elanud varjupaigas 4 naist, neist politsei ei toonud ühtegi.
Valgamaa: kokku elanud varjupaigas 6 naist , neist politsei tõi 2.
Lääne-Virumaa: kokku elanud varjupaigas 1 naine, keda ei toonud politsei.
Tallinn: kokku elanud varjupaigas 2 naist, neist politsei ei toonud ühtegi.
Et lühendada varjupaigas viibimise aega või ideaalis vältida üldse varjupaika tulemise vajadust, oleks vaja:
1. Luua riiklik toetus, mis aitaks naisel eraldi elama asuda. Ühekordne nn. Uue elu alustamise toetus aitaks katta uue eluruumi rentimise, kolimise ja vajadusel hädavajaliku sisseseade muretsemise kulud. Seda toetust võiks pakkuda ohvriabi riigi õigusabiga sarnase süsteemiga- teatud juhtudel oleks toetus tagastamatu, teatud juhtudel tuleks ta aga mingi aja jooksul tagasi maksta. Toetuse saaja peaks hoidma teatud aja jooksul ohvriabiga kohustuslikult kontakti, et tagatud oleks talle kogu vajaliku abi osutamine ja välditud ka süsteemi kuritarvitamine.
2. Eemaldada vägivallatseja koheselt peale füüsilise rünnaku toimepanemist kodust ja kehtestada viibimiskeeld ja hilisem lähenemiskeeld. See vähendaks kindlasti füüsilise vägivalla kasutamist, kuid samal ajal võiks muude tugimeetmete puudumisel samavõrra suurendada vaimse ja majandusliku vägivalla osakaalu, st ohvrite olukord tervikuna ei paraneks. Vägivallatseja eemaldamisel kodus peaks koheselt käivituma võrgustiku töö ohvri abistamiseks, kuna viibimiskeeld ja lähenemiskeeld on ainult ajutised meetmed.
3. Koos vägivallatseja kohese kodust eemaldamisega tuleks seetõttu kindlasti käivitada ka tõhusad programmid vägivallatsejatele. Eri tüüpi vägivallatsejatele peaksid olema kättesaadavad erinevad programmid, milles osalejatel on erinev omaosaluse määr, et motiveerida vägivallale kalduvaid isikuid ise abi otsima.
Eestis ei tohiks piirduda ainult TÜ projektis piloteeritud lühiajalise, 14- nädalase programmiga, mis sobib eelkõige vabatahtlikult pöördujatele või nn algajatele vägivallatsejatele, kelle teod on juba jõudnud politsei vaatevälja. Ka pilootprogrammi elluviijad on avalikult tunnistanud, et selles osalenud vajanuksid püsivate muutuste saavutamiseks kindlasti jätkutegevusi. Lühiajalised surrogaatprogrammid vägivallatsejatele suudavad küll ilmselt mingil määral vähendada füüsilisi rünnakuid, kuid paljudel juhtudel vägivaldsus säilib, muudab ainult vormi ja ohvrite kannatused sellega kokkuvõttes ei vähene. Arvestades vaimse vägivalla pealtnägemise hävitavat mõju lastele on lühiajaliste programmide rakendamine pikka aega vägivalda kasutanud isikute suhtes nii ohvrite, vägivallatsejate ja kogu ühiskonna petmine.
4. Koos vägivallatseja kodust eemaldamisega on vaja tagada viibimiskeelu/lähenemiskeelu reaalne täitmine. Hilisem karistus keelu rikkumise eest ei taga ohvritele tegelikku kaitset. Ohvrite jaoks kõige turvalisem variant oleks elektroonilise valve kasutamine, kus politsei saaks automaatselt signaali, kui vägivallatseja ohvrile läheneb, ja reageeriks sellele.
5. Koos vägivallatseja kodust eemaldamisega tuleb pakkuda seda vajavatele isikutele ka tõhusat alkoholi- ja narkoravi.
Meie ei näe vajadust hakata arendama nn varjupaigateenust vägivaldsetele meestele, nagu on avalikkuses korduvalt soovitatud.
Sellega saaks riik vägivallatseja signaali, et tema ei peagi võtma oma käitumise eest täielikku vastutust. Arvestades asjaolu, et ohvritele riigi poolt pakutav toetus on meil siiski veel puudulik ja ressursse oleks hädasti juurde vaja nii laste kui naiste abistamiseks, oleks selline lahendus vastuolus ühiskonna õiglustundega.
Pigem tuleks rakendada teiste riikide eeskujul praktikat, kus politsei annab vägivallatsejale lähikonnas asuvate majutusasutuste ja kodutute öömajade kontaktid ja nad peavad ise elamiseks koha leidma. Enamasti leiavad mehed probleemideta ajutise elukoha vanemate või sõprade juures. Kui vägivallatsejal puudub transpordivõimalus, siis võiks politsei toimetada ta lähimasse majutusasutusse, analoogselt talitatakse praegu näiteks tabatud roolijoodikutega.
|