1. Pikaajalise strateegia ja selgete eesmärkide puudumine nii riiklikul kui kohalikul tasandil, Teenuste projektipõhisus ja riiklik poliitika hangetega võimalikult odavate ja seetõttu madalakvalitteediliste  sotsiaalteenuse sisseostmiseks.

Lühiajaliste projektidega kaasneb läbimõtlematus ja ebakindlus nii teenuseosutajate kui abivajajate jaoks. Teenuseosutajad vahetuvad tihti, mis jätab ohvrid kvaliteetse abita. Oma ala spetsialistide jaoks tähendab see  pikaajalise perspektiivi puudumist, mis ei aita teenuste kvaliteedi arengule kaasa. Vägivalla ohvrite jaoks tähendab see suuremat taasohvristamise kogemise võimalust kogemusteta ja vajalike teadmisteta teenuseosutajate poolt. 

2. Toimuvad pidevad kärped ja ümberkorraldused kõigis riiklikes süsteemides, mis suurendavad regionaalset ebavõrdsust.

Riik lahkub maapiirkondadest, teenused jäävad seal elavatele inimestele üha raskemini kättesaadavaks. Järjest rohkem ülesandeid pannakse kohalikele omavalitsustele, kellel puudub nende täitmiseks võimekus ja kompetents. Teenuste osutamine koondatakse suurematesse linnadesse, mille tõttu jääb teenus kättesaamatuks maapiirkondades elavatele inimestele  

3. Soopõhisest vägivalla olemusest arusaamise  ebapiisavus otsustustasandil - poliitikute ja riigiametnike hulgas. Samas ei arvestata kolmanda sektori ekspertide seisukohti, ekspertide kaasamine on enamasti formaalne, mitte sisuline. 

 Välisrahastuse toel üles ehitatud teenuste süsteemide rahastamist ei võta riik üle, need lastakse hävida. Mõne aja pärast kasutatakse uusi (välis)vahendeid sama või sarnase teenuse üles ehitamiseks. Riigiametnikel ja poliitikutel puudub laiem vaade ja vastutustunne oma otsuste tagajärgede eest.  

Andemeid vägivalla kohta on vähe, andmeid ei koguta ühtse süsteemi alusel, eri institutsioonides ja organisatsioonides on see täiesti erinev.

Näiteks seoses naiste tugikeskuste teenuse muutmisega riiklikuks teenuseks lõppes 2017. aastal alates 2009. aastast tugikeskustes toimunud andmete kogumine vägivalla ohvrite ja nende poolt kogetud vägivalla kohta. 

1.      Spetsialistide täiendkoolitus.

Vajalik on ühtse lähenemise kujundamine soopõhisele ning perevägivallale kõigi vägivalla ohvrite ja vägivallatsejatega tegelevate eri valdkondade spetsialistide seas ning igas valdkonnas spetsialistidele vajalikuks sekkumiseks spetsiifiliste teadmiste ja oskuste andmine.

Igas spetsialistide grupis (nt lastekaitsetöötajad, KOV sotsiaaltöötajad, perearstid, piirkonnapolitseinikud, psühholoogid, lastepsühholoogid, advokaadid, kohtunikud) tuleb koostada soopõhise vägivalla asjatundjate poolt täiendkoolituse programm ja korraldada koolitused, mille peavad kohustuslikus korras läbima kõik juba töötavad spetsialistid, kes oma igapäevatöös vägivalla ohvrite või vägivallatsejatega kokkku puutuvad ja kes ei ole läbinud ülikoolis vastavat ainet.

Ainult meedikutele täiendkoolituse korraldamine ei lahenda probleeme.

2.      Riigi poolt abiteenuste tagamine vägivalda kogenud naistele ja lastele

Vägivalda kogenud naistele tuleb tagada eelmisel Norra toetuste perioodil välja arendatud ja nüüd ka ohvriabi seaduses ette nähtud naiste tugikeskuse riiklik teenus ühtlase kvaliteediga ja täies vajalikus mahus kõigis Eesti maakondades.

Teenus peab sisaldama vastavalt konkreetse ohvri vajadusele nii psühholoogililst nõustamist kui pikaajalist psühhoteraapiat, samuti juriidilist nõustamist, sh kohtus esindamist. Kõiki teenuseid peab olema võimalik saada mahus, mis võimaldab ohvril täielikult vägivallaringist väljuda ja soovi korral samas maakonnas, kus ohver elab, mitte ainult suuremates linnades.

Teenuse juurde peab lahutamatult kuuluma ka lapse psühholoogiline nõustamine ja vajadusel pikaajaline psühhoteraapia, mis oleks kättesaadav lapse kodumaakonnas, mitte ainult suuremates linnades .

Praegu on paljudes maakondades laste nõustamine ebapiisav või puudub täiesti,  kõige haavatavamas olukorras on vägivalda pealt nägevad lapsed juhtudel, kui ei ole algatatud kriminaalasja ja puudub võimalus kasutada ohvriabi ressursse laste nõustamise rahastamiseks.

Naiste tugikeskuse teenus peab muutuma täisväärtuslikuks osaks riiklikust ohvriabi süsteemist, see ei tohi tulevikus olla hanke korras odavamalt pakkujalt sisse ostetud, vaid asjatundlikud spetsialistid tuleb teenuse osutamiseks tähtajatu lepinguga tööle võtta.

Et tagada teenuse osutamine väljaspool suuremaid keskusi, tuleb vägivalla ohvritega töötamiseks välja koolitada uusi spetsialiste.

3.      Vägivallatsejatele suunatud programmi käivitamine

Käivitada tuleb kvaliteetne pikaajaline riiklik programm vägivallatsejatele, mis sisaldaks nii grupitööd kui individuaalteraapiat.

Selleks tuleb põhjalikult välja koolitada vajalik hulk spetsialiste, mõelda läbi programmi korraldus ja tagada sisuline koostöö ohvreid abistavate süsteemidega. Samuti tuleb programmi jätkusuutlikkuse tagamiseks pikaajaliselt planeerida selle toimimimiseks vajalikud finantsvahendid. Oleme seiskukohal, et vägivallatsejate programmi rahastamisel tuleb kasutada olulisel määral vägivallatsejate omaosalust, kuid riik peab sellesse samuti panustama.

Soovitame rakendada Norra toetusprogrammi projektide rahastamisel põhimõtet, et kõigi edukalt käivitatud teenuste puhul tuleb garanteerida nende jätkusuutlik tegutsemine ja finantseerimise Eesti riigi poolt täies vajalikus mahus (vähemalt 5 aasta jooksul).