Väljatöötamiskavatsus

2015. aasta 8. aprillil saatis Sotsiaalministeerium Eesti Naiste Varjupaikade Liidule ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse, kus kirjeldati järgmisi lahendamist vajavaid probleeme:

1. Naistevastase vägivalla/soolise vägivalla ohvritele ei ole  tagatud spetsiaalseid tugiteenuseid. Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ehk nn Istanbuli konventsiooni artikkel 22 järgi peavad naistevastase vägivalla ohvritele sellised teenused olemas olema. Ohvriabiteenuse osutamine piirdub hetkel esmase nõustamisega, abiga suhtlemisel riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning juriidiliste isikutega, ning teatud tingimustel on tagatud psühholoogiline abi ja hüvitis. Vajalikku kompleksteenust naistevastase/soolise vägivalla ohvritele ehk psühholoogilist, juriidilist ja sotsiaalnõustamist, turvalist majutust ja muud igakülgset toetamist riigi poolt ei pakuta. OAS-s kirjeldatud ohvriabiteenus on kättesaadav vaid tööpäevadel ja seda ajavahemikus kl 9.00–17.00, eriti peres aset leidvad vägivallajuhtumid toimuvad aga sageli just nädalavahetustel ja õhtusel ajal. Lisaks ei saa Sotsiaalkindlustusameti süsteemis jääda klient anonüümseks, kuid sellise vägivalla ohvrid sageli ei soovi avalikustada oma isikut nii häbi tõttu kui ka info levimise ja sellest tuleneva kättemaksu kartuses. Naistevastane vägivald on spetsiifiline probleem, mille ohvrite abistamine eeldab põhjalikke teadmisi soopõhisest vägivallast, spetsialistide pidevat koolitumist, 24/7 valmisolekut ohvritega tegeleda, kohest turvalise majutuse võimalust.

OAS praegu sellist valmisolekut ohvrite abistamiseks, neile spetsiaalsete tugiteenuste pakkumiseks ja ka konfidentsiaalsuse tagamiseks ei võimalda.

Käesoleval hetkel pakuvad sellist teenust naiste tugikeskused. Naiste tugikeskuse teenus on naistevastase vägivalla ohvritele ja nende lastele mõeldud spetsialiseeritud kompleksteenus, mida pakuvad täna 13 naiste tugikeskust erinevates maakondades  üle Eesti. Teenus on sellisel kujul välja arendatud vabaühenduste Eesti Naisteühenduste Ümarlaua ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu eestvedamisel, lähtudes Euroopa Nõukogu miinimumnõuetest naiste varjupaikadele. Need tugikeskused on iseseisvad organisatsioonid, kes on välja töötanud tugikeskuste töötajate baasväljaõppe programmi, täiendkoolituse süsteemi ning on võtnud vastu naiste tugikeskuste eetikakoodeksi. 2014. aastal pöördus naiste tugikeskustesse 1617 naist ja 186 nendega kaasas olnud last. Kuna toimub pidev teavitamine naistevastase vägivalla/soolise vägivalla negatiivsetest mõjudest ning abiotsimise ja –saamise võimalustest (nt kampaania „Ava silmad!“ 2014-2015), siis võib prognoosida, et aina rohkem vägivallaohvritest naisi hakkab pöörduma abiotsimiseks naiste tugikeskuste poole.

2. OAS-is kirjeldatud ohvriabiteenus on kättesaadav vaid naistele ja lastele, kelle juhtum on seotud kriminaalmenetlusega.  Ainult esmane nõustamine on tagatud kriminaalmenetluseta. Kuriteoohvrite direktiivi 2012/29/EL artikkel 8 kohaselt peab kuriteoohvritel vastavalt nende vajadustele enne kriminaalmenetlust,  selle ajal ja asjakohase ajavahemiku jooksul pärast seda olema juurdepääs tasuta konfidentsiaalsetele ohvriabiteenustele; riigid peavad võtma meetmed, et luua tasuta ja konfidentsiaalsed spetsialiseeritud abiteenistused lisaks üldistele ohvriabiteenustele või nende koostisosana. Sama direktiivi artikkel 8 sätestab, et juurdepääs ohvriabiteenustele ei tohi sõltuda sellest, kas kuriteoohver esitab pädevale asutusele kuriteo kohta ametliku kaebuse või mitte. Seega OAS ei ole täielikult kooskõlas 2015 novembriks ülevõetava direktiivi nõuetega. Samuti on hetkel vastuolu Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise ehk nn Istanbuli konventsiooniga, mis eeldab spetsialiseeritud teenuste olemasolu naistevastase vägivalla ohvritele (artikkel 22) ning samas keelab nõuda ohvrilt valmisolekut süüdistust esitada või kurjategija vastu tunnistust anda (artikkel 18).

3. Naistevastase vägivalla/soolise vägivalla ohvritele suunatud spetsiaalsete tugikeskuseteenuste rahastamine ei ole jätkusuutlik ning puudub regulaarne järelevalve teenuse üle. Sotsiaalministeerium on alates 2004. aastast  rahastanud naiste tugikeskusi projektipõhiselt läbi Hasartmängumaksu Nõukogu (HMN) projektide. Alates 2014. aastast rahastab Sotsiaalministeerium naiste tugikeskuse teenuse osutamist riigieelarvelise eraldise kaudu ning  kahte naiste tugikeskust toetati 2014. aastal ka läbi HMN projektide. Taoline projektipõhine lähenemine ei taga naiste tugikeskuste  tegevuse stabiilsust ja jätkusuutlikkust, kuna teenuse osutamine ja selle rahastamine naisevastase vägivalla/soolise vägivalla ohvritele peab olema järjepidev. Käesoleval hetkel puudub õiguslik regulatsioon taoliste teenuste osutamiseks ja  rahastamiseks. Samuti puudub ka regulaarne järelevalve teenuse osutamise kvaliteedi üle. Seni on järelevalvet teostatud osaliselt ja ministeeriumi jõudlusest. Hoolimata sellest, et naiste tugikeskused on sätestanud endale ühise eetikakoodeksi ja lähtuvad teenuse osutamisel ühiselt kokku lepitud teenuste kvaliteedinõuetest, siis on puudu riigipoolne järelevalve teenuste kvaliteedi tagamiseks. Seega on vajalik reguleerida naiste tugikeskuste teenus seaduse tasandil, tagada selle rahastus ning sätestada haldusjärelevalve või riiklik järelevalve teenuste osutamise üle.

Saavutatava olukorra kirjeldus:

1. OAS kavandatav regulatsioon kirjeldab naiste tugikeskuste pakutava spetsiaalse teenuse, sh teenuse komponendid ja nõuded teenuseosutajale.

2. OAS-s kirjeldatav naiste tugikeskuste kompleksteenus on konfidentsiaalne ega eelda kuriteoteate esitamist uurimisasutusele või prokuratuurile. Seeläbi tagatakse ligipääs kõikidele abivajajatele, muuhulgas ka neile, kes muidu ei julgeks abi küsida. Tulemuseks abistatud ohvrite arvu kasv (2014. a 1617 naist, eesmärk 2018.a 1800 naist)

3. Sotsiaalkindlustusamet hakkab korraldama teenuse osutamist. Sotsiaalkindlustusametile antakse õigus sõlmida seaduses sätestatud nõuetele vastavate teenuseosutajatega halduslepinguid ning Sotsiaalkindlustusameti ülesandeks saab haldusjärelevalve ja riikliku järelevalve teostamine.

29. aprillil 2015 esitas Eesti Naiste Varjupaikade Liit oma arvamuse Ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse kohta:

Eesti Naiste Varjupaikade Liit toetab Sotsiaalministeeriumi algatust muuta ohvriabi seadust, et tagada spetsiaalsete abiteenuste kättesaadavus kõigile naistevastase vägivalla ohvritele ning tänaseks kodanikeühenduste poolt välja arendatud naiste tugikeskuse kompleksteenuse jätkusuutlikkus.

Tänuväärselt on väljatöötamiskavatsuses toodud esile naistevastase vägivalla ohvrite abistamise eripära: klientide anonüümsuse säilitamise vajadus, vajadus koheseks ööpäevaringseks valmisolekuks ning  turvalise majutuse pakkumiseks, nõue töötajatele omada põhjalikke teadmisi soolisest vägivallast ja osaleda pidevalt täiendkoolitustel.

Toetame samuti kavatsust pikendada eeldatavate inimkaubanduse ohvrite puhul teenuste osutamise aega enne kuriteoteate esitamist.

Tahaksime tähelepanu juhtida ka mõnedele murekohtadele seoses olemasoleva süsteemi muutmisega.

Peame äärmiselt oluliseks seda, et spetsialiseeritud kompleksteenuse olemasolu naistevastase vägivalla ohvritele oleks ka edaspidi tagatud vähemalt samas arvus maakondades (13) kui praegu.

Samuti peame väga oluliseks, et naiste tugikeskuse teenuse osutamisega tegeleksid ka edaspidi selleks spetsialiseerunud organisatsioonid, kellel on selleks aastatepikkuse sihipärase tööga välja arendatud kompetents ja omandatud kogemused spetsiifilise sihtgrupiga töötamisel.

Negatiivseks näiteks, mis annab põhuse muret tunda, on siin inimkaubanduse ohvritele teenuste pakkumise korraldamise üleandmine sotsiaalministeeriumilt SKAle 2013. aastal, mille käigus ei nõutud teenusepakkujatelt eelnevat spetsiaalset ettevalmistust ja töökogemust inimkaubanduse ohvritega töötamisel. Samuti langes eelmise seadusemuudatuse järel drastiliselt abisaajate hulka, seda enam tuleb praegune muudatus põhjalikult läbi mõelda.

Murekohaks on, et kui teenuse korraldamine läheb Sotsiaalministeeriumilt täielikult üle Sotsiaalkindlustusameti pädevusse, siis peaksid meie arvates teenuse korraldamise ja selle kvaliteedi kontrolliga tegelevad SKA ametnikud omama  sama kõrgel tasemel soolise vägivalla alast pädevust kui naiste tugikeskuste töötajad. Kuna tegemist on täiesti uue teenuse lisandumisega senisele ohvriabiteenusele, leiame, et kindlasti oleks vaja luua SKA juurde täiendav spetsialisti ametikoht, kuhu saaks avaliku konkursi korras värvata pädeva töötaja. Vältida tuleks inimkaubanduse ohvrite abistamise korraldamise üleminekul juhtunud, kui SKA-sse värvati küll eraldi inimene inimkaubanduse teemaga tegelema, kuid temalt ei nõutud varasemat töökogemust ega teadmisi inimkaubanduse spetsiifikast.

Eelnõu väljatöötamise käigus soovitame lisaks Suurbritanniale ja Rootsile, kus naistevastase vägivalla probleemiga on aktiivselt tegeletud üle 30 aasta, tutvuda ka näiteks meie arengutasemele lähedasema Leedu kogemustega, kus meie praeguse süsteemiga võrreldava ohvriabi teenuse osutamine on üle antud spetsialiseeritud MTÜ-dele.

Leiame, et Eestis tasub säilitada kodanikeühenduste ja Sotsiaalministeeriumi ühiste pingutustega loodud ning Euroopa parimatele praktikatele tuginev naistevastase vägivalla ohvritele spetsialiseeritud kompleksteenust pakkuv naiste tugikeskuste süsteem, mis on Ida-Euroopa riikides ainulaadne.

Soovime Sotsiaalministeeriumile jõudu eelnõu väljatöötamisel ja loodame olla väljatöötamisprotsessi kaasatud.