Riigikogu sotsiaalkomisjon

Lugupeetud sotsiaalkomisjoni liikmed                                                                         

Pöördume teie poole, et anda otseallikast informatsiooni ohvriabi seaduse ellurakendamisega senisele ühtsele naiste tugikeskuse teenusele tehtud pöördumatu kahju kohta.

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski teatas  28. Detsembril 2016 TV3-le antud intervjuus: „Kahetsusväärselt 10 protsendilise rahalise lisataotuse tõttu otsustas 8 varjupaika mitte esitada taotlust, ähvardades siis tõepoolest ka uste sulgemisega riiki kuu aega enne seda, kui tähtaeg tuli. Arvan, et see ei olnud vastutustundlik.” Sellest tulenevalt tahame anda ka omapoolse ülevaate viimaste kuude sündmustest ohvirabi seaduse rakendamisel, mis on viinud naiste tugikeskuste süsteemi hävitamiseni.

Riigihange

Nagu informeerisime kõiki Riigikogu fraktsioone 27. novembril 2016, muutsid Sotsiaalkindlustusameti korraldatud hanke piirmäärad väiksema elanike arvuga maakondades võimatuks kvaliteetse naiste tugikeskuse teenuse osutamise jätkamise viisil, mis sisaldaks endas kõiki Ohvriabi seaduses ette nähtud komponente, sh ka juriidilist ja psühholoogilist nõustamist.

Võrreldes 2016. aastal tugikeskustele teenuse osutamiseks eraldatud summadega oli hanke piirmäär näiteks Jõgevamaal vähenenud 45 %, Järvamaal 43 %, Läänemaal (koos Hiiumaaga) 58%, Lääne-Virumaal 25%, Valgamaal 44%, Viljandimaal 37 %, Võrumaal 44 %, seega ei seisne probleem kaugeltki mitte rahastuse 10 %lises vähenemises  Vähenenud oli rahastus ka Pärnu, Rapla ja Tartu maakonnas. Suurenenud oli rahastus ainult Harjumaal (44 %), Ida-Virumaal (13%), Põlvamaal (45 % ) ja Saaremaal (5 %).

ENVL-i kuuluvad naiste tugikeskused esitasid hanke esimeses voorus ühise pakkumise summas, mis oli igas maakonnas võrreldav senise riikliku rahastusega ja oleks taganud kvaliteetse naiste tugikeskuse teenuse osutamise jätkumise. Need pakkumised tunnistati hanke tingimustele mittevastavaks ja hange 8 piirkonnas luhtus.

Hanke teises voorus SKA piirsummasid ei muutnud, küll aga leevendas teenust osutavatele isikutele kehtestatud koolitusnõudeid, mis on vastuolus 01.01.2017.a kehtima hakanud OAS muudatustega. Naistevastase vägivalla alase koolitusega samaväärseks loeti inimkaubanduse ja lähisuhtevägivalla alased koolitused, st SKA oli nõus teenust ostma ka ilma sihtgrupi abistamiseks vajalike reaalsete teadmisteta teenusepakkujatelt, et ainult leida odavama hinnaga pakkujaid. 

Päev enne teise vooru tähtaega suhtles hanke eest vastutav ametnik Olle Selliov mõnede ENVL-i kuuluvate tugikeskustega ja soovitas ikkagi pakkumised esitada, kuid tunnistas samas, et lisaraha ei ole kusagilt võtta ja temal puuduvad argumendid selle taotlemiseks. Riigieelarve oli selleks ajaks vastu võetud ja selles naiste tugikeskustele lisarahastust ei leitud.

Sellises olukorras otsustasid ENVL-i kuuluvad 8 tugikeskust mitte osaleda teises hankevoorus. ENVL ei olnud nõus tegema mööndusi tugikeskuse teenuse kvaliteedis, sest me ei saa petta vägivalla ohvritest naiste ootusi saada keskusest kogu kompleksset abi, mida Ohvriabi seadus ette näeb.

Arvestades Sotsiaalministeeriumi ja SKA suhtumist OAS menetlemisel ja riigihanke tingimuste koostamisel ning 2017.aastaks tugikeskuse teenuse osutamiseks ettenähtud summade reaalset vähenemist 2016. aastaga võrreldes 100 000 euro võrra, ei näinud me võimalust uuel aastal senise teenuse osutamist jätkata vastavalt OAS sätestatule ja loobusime hankest.

Allpool kehtestatud piirsummasid esitati teises voorus pakkumised 4 piirkonnas- Läänemaal ja Hiiumaal, Lääne-Virumaal, Viljandimaal ja Võrumaal, seega jäi katmata veel 4 piirkonda.  SKA korraldas hanke kolmanda vooru läbirääkimistega,  pöördudes otse maakondades tegutsevate tugikeskuste poole. Jõgevamaa ja Valgamaa naiste tugikeskused esitasid oma pakkumised  samas summas, mis esimeses voorus oli tagasi lükatud, ja nendega sõlmiti lepingud. Järvamaal ja Raplamaal seni tegutsenud tugikeskused loobusid pakkumise esitamisest eetilistel põhjustel, kuna neil oli selleks ajaks kadunud igasugune usaldus Sotsiaalministeeriumi ja SKA kui koostööpartnerite vastu.

Riigihanke tulemus

Kaheksas maakonnas vahetus naiste tugikeskuse teenuse osutaja. 1.jaanuarist 2017 lõpetasid  tugikeskuse teenuse osutamise ja sulgesid varjupaiga ukse 7 organisatsiooni, mis osutasid 2016. aastal teenuseid 9 maakonnas: Järvamaa Naiste Tugikeskus , Läänemaa Naiste Tugikeskus koos filiaaliga Hiiumaal, Rapla Naistekeskus,  Viljandimaa Naiste Tugikeskus,  Virumaa Naiste Tugikeskus,  Võrumaa Naiste Tugikeskus koos filiaaliga Põlvamaal ja  Eesti Naiste Varjupaikade Liidu Tallinna Naiste Tugikeskus,  sest nende kodumaakonda leiti  hankega odavam teenusepakkuja.

Sellega jääb riigil vägivalla ohvrite abistamisel  kasutamata üle 40 naistevastase vägivalla alaste põhjalike teadmiste ja pikaajalise ohvrite abistamise kogemusega tugikeskuse töötaja ja vabatahtliku kompetents.

Neis maakondades elavad vägivalda kogenud naised ja lapsed peavad edaspidi leppima odavama ja vastavalt kehvema teenusega, sest uued teenusepakkujad on juba avalikult kinnitanud, et ka ühest tunnist psühholoogilisest ja juriidilisest nõustamisest naise kohta  peab piisama.

Samal seisukohal on tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kes TV3-le antud intervjuus ütles:

„On olnud kaasatud  välisfinantseerimine, tehtud teenuseid laiemas spektris kui seadus ette näinud. Nüüd, kui riik on teenuse osutamise üle võtnud, siis näeme, et mõni on sellest võitnud, mõni on kaotanud, sellepärast et me liigume teenuse ühtlustamise suunas. Aga kindlasti teenuse kvaliteet sellest ei halvene.”

Meie oleme täiesti kindlad  teenuse kvaliteedi languses. Teenuse osutamise lõpetanud naiste tugikeskuste 2016. aasta statistika oli  järgmine:

Järvamaa Naiste Tugikeskuses (koos Raplamaaga) said majutust 16 naist ja 14  last, õigusabi said   40 naist kokku 224 tundi, psühholoogilist nõustamist  27 naist 97,5 tundi.

Läänemaa Naiste Tugikeskuses (koos Hiiumaaga) said majutust 8 naist ja 12 last, õigusabi said 31 naist kokku 194 tundi, psühholoogilist nõustamist said 37 naist kokku 249 tundi.

Viljandimaa Naiste Tugikeskuses said majutust  12 naist ja 13 last; õigusabi said 20 naist kokku 111,5 tundi; psühholoogilist nõustamist 29 naist kokku 156,5 tundi.

Virumaa Naiste Tugikeskuses said majutust 4 naist ja 9 last, õigusabi said 12 naist kokku 151 tundi, psühholoogilist nõustamist 27 naist kokku 147 tundi.

Võrumaa Naiste Tugikeskuses (koos Põlvamaaga) said majutust 10 naist ja 7 last, õigusabi said  51 naist kokku 213,5 tundi, psühholoogilist nõustamist said 46 naist kokku 283 tundi.

Meile jääb arusaamatuks, mis annab minister Ossinovskile aluse väita, et need naised on saanud abi rohkem, kui seadus ette näeb, sest osutatud teenuste analüüsi Sotsiaalministeerium teinud ei ole. 

Norra toetusprogrammi abil arendati Eestis aastatel 2013-2016 välja naiste tugikeskuse kompleksteenus, mille lahutamatuks osaks sai lisaks esmasele ja juhtumipõhisele nõustamisele ning ajutisele majutusele ka juriidiline ja psühholoogiline nõustamine selleks vajaliku täiendkoolituse läbinud kogenud spetsialistide poolt. Selline teenuste spekter kirjutati naiste tugikeskuse liitteenusesse sõnaselgelt  sisse ka 2016. aasta oktoobris Riigikogu poolt vastu võetud Ohvriabi seadusesse. Senine tugikeskuste praktika näitab, et spetsiifilisi nõustamisteenuseid ja õigusabi vajavad  vägivalda kogenud naised kordades enam kui majutusteenust, sest just niisugune abi aitab naistel vägivallaringist lõplikult väljuda. Oleme seetõttu nördinud minister Ossinovski küünilisest seisukohast, nagu oleks naistevastase vägivalla ohvrid seni saanud liiga head abi.  

Hinnang olukorrale

Kokkuvõttes on  praeguseks kujunenud olukord järgmine. Vägivalda kogenud naiste abistamise käsitlemine ettevõtlusena ja riigihankega võimalikult odava hinnaga teenuse ostmine alates 2017. aastast  on pöördumatult hävitanud  aastate jooksul üles ehitatud naiste tugikeskuste teenuste süsteemi. Oleme 2017 aastal teenuste kvaliteedis läinud ajas palju aastaid tagasi ja teenust korraldav SKA hakkab uuesti jalgaratast leiutama ja teenust ühtlustama, sh juurutama tugikeskuste praktikas ammu toiminud võrgustiku ümarlaudu. Sotsiaalministeerium hakkab aga uutele teenusepakkujatele töötajaid välja koolitama. Kogu see tagasilangus kahjustab eelkõige vägivalla ohvreid, sest uue süsteemi ülesehitamine nõuab aega ja  lisaressursse, seni aga peavad vägivalda kogenud naised ja lapsed enamikus maakondades läbi ajama senisest tunduvalt kehvema abiga.

Kadunud on ka usaldus, mis on naiste tugikeskuse teenuse osutamisel peamine.

Naiste tugikeskustel on kadunud igasugune usaldus ohvriabi seaduse muutmisega seotud Sotsiaalministeeriumi ametnike ja SKA ohvriabi üksuse juhi vastu, sest ilmselgelt ei ole ametnikud üldse aru saanud, milles seisneb kvaliteetne naiste tugikeskuse teenus. Võib öelda, et paari riigiametniku ignorantsuse ja arrogantsuse  tõttu on kahjustatud enamuses Eestis piirkondades naistevastase vägivalla ohvritele abi andmise võimalusi, st õõnestatud usaldust riigi vastu.

Kuidas saab usaldada riiki, kes jaotab raha teenuse osutamiseks sisuliselt loterii korras, nii et kõigilt näitajatelt sarnaste ja isegi naabermaakondade summade vahe võib hanke lõpptulemusena olla ligi kahekordne, ja väidab ikkagi, et teenuste kvaliteet on igal pool Eestis ühtlane?

Kuidas saab usaldada riiki, kes on seni aastate jooksul andnud sadu tuhandeid eurosid tugikeskuste töötajate koolitamiseks ja nüüd ütleb, et see koolitus on väärtusetu ja tugikeskuses võib töötada ka suvalise koolitusega inimene?

Kuidas saab usaldada riiki, kes sõnades võitleb soolise palgalõhega, kuid  soovitab samal ajal  ministeeriumis otseselt palgalõhe vähendamisega tegeleva asekantsleri suu läbi, et  tugikeskuse naistöötajad tagaksid ööpäevaringse valmisoleku ühe ametikoha tagasihoidliku palgaga?

Kadunud on igasugune usaldus ja koostöö naiste tugikeskuste  endi vahel, kelle riik on muutnud üksteisega turul kõiki võtteid kasutades konkureerivateks äriettevõteteks.

Uue turu hõivamiseks poole hinnaga teenuse pakkujate tõttu kannatavad eelkõige vägivalla ohvrid, kellele reaalselt uued teenuseosutajad ei suuda ega kavatsegi täies mahus vajalikku abi osutada. Hanke tingimused annavad kahjuks võimaluse teenust osutada puhtformaalselt, ilma abivajajate tegelikest vajadustest lähtumata.

Riik on hanketingimusi kehtestades loonud selliseks pettuseks küll soodsa pinnase, aga ainult riigi poole näpuga näidata ei ole samuti õige. Uued teenuseosutajad ise on esitanud ülimadalad hinnapakkumised, mis enamasti jäid isegi allpoole hanke piirsummat, seega peavad nad võtma ka selge vastutuse teenuse kvaliteedi eest.

Kadunud on koostöövõrgustiku ja klientide usaldus tugikeskuste süsteemi vastu. Vägivalla ohvrid ei vaja ainult ajutist öömaja, vägivallaringist välja tulemise protsess on enamasti väga pikaajaline, selles saab naist toetada inimene ja organisatsioon, keda kohapeal tuntakse ja kelle vastu on tekkinud täielik usaldus. Tugikeskuse töötajad ei suuda naisi abistada üksi, nad teevad seda koostöös teiste spetsialistidega, kelle vahel peavad olema samuti tekkinud usalduslikud suhted. Seni tegutsenud tugikeskused on nii klientide kui koostööpartnerite usalduse ära teeninud aastatepikkuse tööga.

Riik on oma jõhkra ja oskamatu poliitikaga pöördumatult lõhkunud senised koostöövõrgustikud ja vastastikuse usalduse rohkem kui pooltes maakondades.

Lahendus

Kujunenud olukorda aitaks lahendada otsustav samm edasi- muutes naiste tugikeskuse teenuse täielikult riiklikuks ja lõpetades odava hinnaga kontrollimatu kvaliteediga teenuste sisseostmine riigihanke teel.

Igasse maakonda peaks SKA värbama ohvriabi töötajale lisaks töölepinguga tööle naistevastase vägivalla ohvritele teenuseid pakkuva(d )spetsialisti(d), samuti juristid ja psühholoogid või psühhoterapeudid, kes osutavad abi mitmes maakonnas. Viimaste osas võib kaaluda ka senise ohvriabi psühholoogilise nõustamise sarnast teenuse sisseostmist. Tegemist peab aga olema naistevastase vägivalla ohvrite abistamisele spetsialiseeriunud  asjatundjatega, kes on läbinud põhjaliku koolituse. Kõigi töötajate palkamisel  tuleks arvestada lisaks haridusnõuetele senist töökogemust naiste tugikeskustes ja seniseid riigi kulul korraldatud täiendkoolitusi, neid töötajaid saaks edasi koolitada ja regulaarselt atesteerida.

Töötajate üheks ülesandeks oleks lisaks esmase ja juhtumipõhise nõustamise pakkumisele üürida igas maakonnas kas KOVilt või vabaturult vajalikus suuruses majutusruumid ja tagada majutuskohas vägivalla ohvrite abistamiseks vajalike esmatarbevahendite olemasolu.

Süsteem peaks 9 maakonnas, kus praegu on teenuseosutajatega lepingud sõlmitud üheks aastaks, rakenduma juba 2018. aastast ja 6 maakonnas, kus on sõlmitud kaheaastased lepingud,  2019. aastast (kui praegused teenuseosutajad ei soovi lepingut ennetähtaegselt lõpetada).

Sellise lahenduse plussid oleksid järgmised:

-        Tagatud oleks täiesti ühtlane teenus üle riigi- selle  kindlustaks ühtsete nõuete alusel töötajate värbamine, töötajate edasine koolitamine ja regulaarne atesteerimine.

-        Vajaliku naistevastase vägivalla alase väljaõppe ja sobivate isikuomadustega tugikeskuse töötaja on ohvritele kvaliteetse abi tagamiseks kõige olulisem  ressurss, keda tuleb hoida. Töötajatele oleks tagatud kõik sotsiaalsed garantiid ja vääriline palk.

-        Tagatud oleks teenuse stabiilne rahastus. Rahastus  oleks täiesti läbipaistev. Riiklik teenus ei tohi olla üles ehitatud projektidele, annetustele ja vabatahtlikule tööle, millele praegu rõhuvad üliodava hinnaga teenust pakkuvad MTÜd ja teenuseid ostev SKA.

-        Tagatud oleks teenuse järjepidevus- koostöövõrgustik ja vägivalla ohvrid vajavad pikaajalist partnerit ja kindlustunnet, et teenusepakkuja igal aastal ei vahetu.

-        Tagatud  oleks võimalus teha sisulist järelvalvet teenuse kvaliteedi üle ja seda süsteemselt arendada.

-        Kaoks juhuslikkus, kuna hankes jääb alati olulist rolli mängima hind ja alati on võimalik  alla omahinna pakkumist tehes turgu vallutada.

Ja loomulikult tuleb  naiste tugikeskuse teenuse osutamiseks järgmise aasta riigieelarves, mida hakatakse juba praegu koostama, ette näha adekvaatne hulk raha.

Kuid kui Eesti riik on võtnud endale rahvusvahelised kohustused naistevastase vägivalla ohvrite kaitseks ja meie poliitikud on kinnitanud siseriiklikult pühendumust sellise vägivalla vastu võitlemisele, siis peaksid sõnadega koos käima ka reaalsed teod riigieelarve koostamisel.  Naiste tugikeskuse teenus ei ole koht, kus riik peaks iga hinna eest kokku hoidma ja hangete kaudu võimalikult odavaimat teenust ostma. Me ei räägi ju paarisajast ohvrist, me räägime tegelikult kümnetest tuhandetest vägivalda kogevatest naistest ja lastest, kes  on praegu saanud signaali, et neil ei ole mõtet vägivalla puhul riigi abile loota.

Oleme kaotanud  lootuse, et Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet sooviksid ja suudaksid naiste tugikeskuse teenusega seonduvaid probleeme tunnistada ja neile iseseisvalt adekvaatseid lahendusi leida.

Saatsime 27. detsembril minister Jevgeni Ossinovskile rea küsimusi (lisatud), millele aus vastamine aitaks ehk sotsiaalministeeriumil ja ministril endal kujunenud olukorda paremini hinnata ja seeläbi ka lahendusi kavandada, kuid meie eelmisele kirjale saadud vastus asekantsler Rait Kuuselt ja ministri teleesinemine ei tekita selles osas erilist optimismi.

Seetõttu palume Riigikogu sotsiaalkomisjonil, kelle mitmetel liikmetel on kujunenud naistevastase vägivalla alal märkimisväärne kompetents, võtta Eesti kõigis piirkondades naistevastase vägivalla ohvritele vajalike kvaliteetsete teenuste tagamine oma südameasjaks ja komisjoni sisulise kontrolli alla.  

Lugupidamisega 

Astrid Maasing, Jõgevamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Kairi Jakustand, Valgamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Külli Piirisild, Võrumaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Leili Mutso, Läänemaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Lilli Andrejev, Ida-Virumaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Marju Tuoppi, Viljandimaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Merle Albrant, Virumaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Riin Pudakevitš, Järvamaa Naiste Tugikeskuse juhataja

Stina Andok, Rapla Naistekeskuse juhataja

Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esinaine