Pöördumine ministrite poole

29. novembril saatis Eesti Naiste Varjupaikade Liit pöördumise seoses eelseisva rahapuudusest tingitud naiste tugikeskuse teenuse kvaliteedi halvenemisega 11 maakonnas ja Sotsiaalkindlustusametis naiste tugikeskuse teenuse koordineerimisega tegelemiseks väravatava spetsialisti kvalifikatsiooni kohta sotsiaalkaitse minister Kaia Ivale ja tervise-ja tööminister Jevgeni Ossinovskile.

Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski

Lugupeetud minister                                                                                                    29.11.2016

Pöördume Teie poole abipalvega, et takistada pikkade aastate jooksul üles ehitatud üle-Eestilise naiste tugikeskuse teenuse sisulist hävimist.

2017. aasta riigieelarvesse on  Sotsiaalministeerium ohvriabi seaduse alusel naiste tugikeskuse teenuse osutamiseks Sotsiaalkindlustusametile planeerinud  üle 100 000 euro vähem kui  tugikeskused sel aastal tegelikult Sotsiaalministeeriumilt  erinevatest allikatest saanud on.

11. novembril 2016 välja  kuulutatud hankes on Sotsiaalkindlustusamet hanke kogusumma  jaotanud maakondade vahel vastavalt elanike arvule.

Selline kogurahastus ja summade jaotus ei võimalda enam jätkata kvaliteetse kompleksteenuse (esmane kriisinõustamine, juhtumipõhine nõustamine, majutus,  psühholoogiline nõustamine ja psühhoteraapia, juriidiline nõustamine) osutamist väiksema elanikkonnaga maakondade tugikeskustes või teenust täies mahus välja arendada.

Teenust saaks täismahus osutada tulevikus ainult neljas maakonnas- Harjumaal (Tallinnas), Tartus, Pärnus ja Ida-Virumaal. Paljudelt maakondadelt on hanketingimustega eelnevate aastatega võrreldes võetud ära igaühelt paarkümmend tuhat eurot ehk ligi pool tugikeskuse eelarvest.

Sellise eelarvega ei ole väiksemate maakondade tugikeskustel võimalik enam palgata vajaliku  naistevastase vägivalla alase ettevalmistusega psühholooge ja juriste, keda on Eestis  väga vähe ning kes on seni sõitnud appi erinevatesse maakondadesse. Igasse maakonda saab tööle jääda praktiliselt vaid üks inimene, kes peab tagama ööpäevaringse valmisoleku, osutama kriisinõustamist, juhtumipõhist nõustamist ja tagama vajadusel tugiteenused, suhtlema koostöövõrgustiku ning teiste teenuseosutajatega, samuti tegelema aruandluse jm juhtimisküsimustega. Või siis tuleb seniste töötajate palku vähendada poole võrra ja paluda neil töötada järgmistel aastatel miinimumpalgaga, samas kasutades ööpäevaringse valmisoleku tagamiseks veel lisaks vabatahtlike abi. Et tugikeskustes töötavad ainult naised ja teenuste sihtgrupiks on samuti naised, siis illustreerib see kujukalt riigi suhtumist nn naiste valdkondadesse üldisemalt.

Eesti poliitikud ja kõrged riigiametnikud on sõnades seadnud prioriteediks naistevastase ja perevägivalla tõkestamise ja  Istanbuli konventsiooni rakendamise, samuti soolise palgalõhe vähendamise. Ohvriabi seaduse muudatus pidi tagama naiste tugikeskuse teenuse jätkusuutliku rahastamise ja looma ka teenuseosutajatele kindlustunde.

Tegelikkus on risti vastupidine, olukord on naiste tugikeskuse teenuse riigistamisega muutunud halvemaks ja kvaliteetne kompleksteenus võib rahapuudusel paljudest maakondadest täiesti kaduda.

Oht kvaliteetsete teenuste kaotamiseks on Hiiu, Järva, Jõgeva, Lääne, Lääne-Viru, Põlva, Rapla, Saare, Valga, Viljandi ja Võru maakonnas.

Sotsiaalkindlustusameti hange tuleks peatada ja Riigikogu menetluses olevas 2017. aasta riigieelarves näha ette lisaraha väiksema elanike arvuga maakondade tugikeskuste toetamiseks vähemalt senises mahus, et igas maakonnas oleks tagatud vägivalda kogenud naistel ja nende lastel võimalus saada kohapeal kvaliteetset abi.

Tugikeskustel on veel üks probleem, millest oleme riigiametnikke nii kirjalikult kui suusõnal teavitanud juba alates 2015. aasta kevadest, kuid mida on siiani eiratud.

Nimelt teeb meile sügavat muret, et Sotsiaalkindlustusametis naistevastase vägivalla ohvritele teenuste arendamiseks, võrgustikuliikmete nõustamiseks ning koolitamiseks värvatavalt töötajalt ei eeldata mingisuguse naistevastase vägivalla alase koolituse olemasolu, nagu see on vajalik tugikeskuses töötamiseks. Konkursitingimuste kohaselt piisab vaid sotsiaaltöö või psühholoogia alasest kõrgharidusest (nende erialade kohustuslikes õppekavades aga puudub naistevastase vägivalla käsitlus), 2-aastasest töökogemusest „sarnases valdkonnas” ja „naistevastase vägivalla soolise aspekti mõistmisest”, mis selgitatakse välja tööintervjuu käigus.

Leiame, et ka see värbamisprotsess tuleks peatada ja leida niivõrd vastusrikkasse ametisse inimene, kes omab otseselt naistevastase vägivalla ohvritega töötamise kogemust ja ka vastavaid teadmisi.

Lugupidamisega

Eha Reitelmann, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esinaine

Sotsiaalministeerium saatis 23. detsembril sellele pöördumisele  vastuse, mille oli allkirjastanud sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse.