Esimene lugemine

Riigikogu võttis eelnõu 236 SE menetlusse 9. mail 2016. Juhtivkomisjoniks määrati sotsiaalkomisjon ja vastutavaks Riigikogu liikmeks Liina Kersna.

16. mail 2016 saatis Eesti Naiste Varjupaikade Liit sotsiaalkomisjonile arvamuse eelnõu 236 SE kohta.

Eelnõu esimene lugemine toimus 1. juunil 2016, muudatusettepanekute tähtajaks määrati 1. august 2016.

Eelnõud Riigikogu saalis tutvustades ütles sotsiaalkaitse minister Margus Tsahkna  järgmist:

„ Kolmas ohvriabi seaduse muutmise eesmärk on sätestada seaduse tasandil teenus naistevastase vägivalla ohvritele. Eriti tähtis on naiste tugikeskuste teenuse lülitamine ohvriabi seadusesse. Seaduse järgi on naiste tugikeskuse teenus liitteenus, mis sisaldab turvalist majutust, esmast kriisinõustamist, vajadusel ka juriidilist ja psühholoogilist nõustamist või psühhoteraapiat kõikidele naistele, kes on vägivalla ohvriks langenud. Naistega koos saavad tugikeskusesse tulla ka nende lapsed. Naiste tugikeskused on abistanud naistevastase vägivalla ohvreid Eestis alates 2002. aastast. Esialgu toetas riik keskusi Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu, viimased kolm aastat on toetust jaganud Sotsiaalministeerium. Teenuse arendamine töötajate kompetentsuse tõstmise näol on viimastel aastatel teoks saanud tänu tugevale Eesti ja Norra riigi toele.
Probleem on olnud selles, et rahastamine on olnud n-ö aastapõhine ja jätkusuutmatu. See on nende teenuste osutajates ebakindlust tekitanud. Uue seaduse mõte ongi anda kindlustunnet ka nendele, kes seda teenust osutavad. Vaatamata riigi ja tugikeskuste aktiivsele koostööle on naiste tugikeskuste tegevus olnud projektipõhine, aga tugikeskused vajavad jätkusuutliku ja kvaliteetse abi andmiseks selgust ja kindlamat jalgealust. Seaduses puuduvad praegu teenuse kirjelduse nõuded, samuti tugikeskuste rahastamise alused, kuid nii haavatava sihtrühma puhul on oluline, et abistavad ühendused vastaksid teatud nõuetele ning nende rahastamine seisaks kindlatel alustel. Seaduse muutmine tagab vajaliku riikliku rahastamise ja järelevalve teenuste üle, mis on vajalik ka nende arendamiseks. See jääb kõikidele vägivalla ohvritest naistele ja nende lastele tasuta abiks ka tulevikus ning vastuvõtt turvalisse ajutisse pelgupaika, kus neile antakse ka esmast nõu, jääb ööpäev läbi avatuks.
Kuigi naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud teenust hakkab muudatuste järel korraldama Sotsiaalkindlustusamet, on oluline rõhutada, et seda tööd jäävad ikkagi tegema kogenud spetsialistid ja ühendused. Kui see seadus vastu võetakse, korraldab Sotsiaalkindlustusamet 2016. aasta lõpus riigihanke ja sõlmib lepingud teenuseosutajatega mitmeks aastaks. Plaan on sõlmida lepingud kuni kolmeks aastaks, mis annab teenuse osutajatele kindlustunde. Samal ajal ei ole süsteem lõpuni suletud: kui keegi suudab tagada parema teenuse, siis on tal võimalik ka turule tulla.”

Eelnõu eest vastutav Riigikogu liige Liina Kersna tutuvstas oma sõnavõtus sotsiaalkomisjoni istungil eelnõu ettevalmistanud ametniku Kristiina Luhti ja sotsiaalkaitse minister Margus Tsahkna  vastuväited ENVL pöördumises tõstatatud probleemide kohta:

„Hea eesistuja! Austatud kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 16. mail. Seda tutvustasid meile eelkõnelnud minister Margus Tsahkna ja Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kristiina Luht. Üldiselt sotsiaalkomisjonis see eelnõu elavat diskussiooni ei tekitanud. Küsisin eelnõu tutvustajate käest kommentaare Eesti Naiste Varjupaikade Liidu ettepanekute kohta ja sain ka vastused. Näiteks ei ole Eesti Naiste Varjupaikade Liit rahul naistevastase vägivalla ohvri definitsiooniga eelnõus. Nende ettepanek on, et Istanbuli konventsioonist tuleks see definitsioon seaduse teksti sõna-sõnalt ümber kirjutada. Justiitsministeerium on aga kinnitanud, et praegune määratlus on piisav. Nimelt on eelnõus defineeritud naistevastase vägivalla ohver, mitte mõiste "naistevastane vägivald". Ohvri definitsioonis on selgelt lähtutud Istanbuli konventsioonis sõnastatud definitsioonist.
Vaidlus on olnud ka selle üle, kas teenuseosutajana peaksid olema nimetatud ainult mittetulundusühingud. Ministri sõnul seaduses selliseid piiranguid seada ei saa ja ega mingi juriidiline vorm ei taga teenuse kvaliteetset osutamist, selle ikkagi tagavad seaduses sätestatud nõuded teenusepakkujale.
Eesti Naiste Varjupaikade Liit tegi ka ettepaneku, et vahetult teenust osutav inimene peaks olema naissoost ning see tuleb seaduses ka eraldi märkida. Seda ettepanekut arvestas Sotsiaalministeerium osaliselt ning pakkus kompromissina välja, et kui ohver soovib ja tugikeskusel võimalik on, siis on teenuse vahetu osutaja ohvriga samast soost. Ilmselgelt soovib enamik naistevastase vägivalla ohvreid, et neid nõustaksid nii psühholoogiliselt kui ka juriidiliselt naissoost professionaalid. Kuid naistega tulevad tihtipeale varjupaika kaasa ka lapsed ja kui laste seas on mõni puberteedieas poiss, kes just nimelt eelistaks meesterahvalt nõu saada, siis seadus annab võimaluse ka selleks. Otsustav sõna on tugikeskuse juhatajal.
Üks suurimaid probleeme, mille naiste varjupaikade liit on ka avalikkuses seoses selle eelnõuga esile tõstnud, on see, et praegused teenuseosutajad peaksid nagu läbima konkursil osalemiseks uue koolituse, mida hakkab pakkuma Sotsiaalministeerium. See on täiesti vale. Seaduses on selge sõnaga kirjas, et kõik need, kes osutavad teenust seisuga 1. jaanuar 2017, ei pea läbima uut koolitust. See nõue on seatud üksnes neile, kes varem ei ole säärast teenust osutanud, kuid sooviksid seda tegema hakata. Ja see nõue jõustub 2019. aastast. Nii et see hirm on asjatu.
Liit tegi ka ettepaneku, et naiste tugikeskus peaks olema igas maakonnas. Sotsiaalministeeriumi esindaja märkis, et teenuse osutamise osas jääb jõusse piirkondlikkuse põhimõte, mis on paindlikum ja tagab piisava teenusega kaetuse. Praegu on Eestis olukord, kus isegi Hiiumaal, kus elab veidi üle 8000 elaniku, on eraldi naiste varjupaik, rääkimata Saaremaast. See on olnud riigi selge prioriteet, et selline abi oleks igas piirkonnas kättesaadav. Varjupaikade liit kardab, et moodustatakse vaid neli piirkondlikku varjupaika. Seda kindlasti ei juhtu.
Küsisin ministeeriumilt ka seda, milline oleks optimaalne tähtaeg, mis ajaks peaks seadus olema vastu võetud. Seadus hakkab ju kehtima, kui Riigikogu selle vastu võtab, 2017. aasta algusest, aga hanked on vaja teha juba tänavu. Ministeeriumi hinnangul jõuavad nad vajalikud ettevalmistused teha, kui Riigikogu võtab seaduse vastu septembris. Me oleme sotsiaalkomisjonis otsustanud, et kutsume kõik selle seadusega seotud huvigrupid oma 17. augusti istungile, et laekunud muudatusettepanekud üheskoos läbi arutada. Ma usun, et sellest eelnõust saab üks väga hea seadus, mis muudab ka naiste varjupaikade rahastamise läbipaistvamaks ja õiglasemaks.
Muidugi langetasime me komisjonis ka otsuseid. Kõik need olid konsensuslikud. Tegime ettepaneku võtta eelnõu täiskogu 1. juuni istungi päevakorda ja esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg võiks olla 1. august kell 16 ja ettekandjaks määras komisjon mind. Aitäh!”