Kolmas lugemine

Ohvriabi seaduse muutmise seadus võeti Riigikogus vastu 19. oktoobril 20106.

Riigikogus võtsid sel puhul sõna järgmised Riigikogu liikmed:

Liina Kersna:
Hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Täna on märgiline päev. Esimest korda jõuab Eesti seadusesse naistevastase vägivalla ohvri mõiste ning me esimest korda kirjeldame seaduses naistevastase vägivalla ohvrile mõeldud riiklikult tagatud teenuseid. See on märk sellest, et me oleme ühiskonnana teadvustanud lähisuhtevägivalla teema ja ohvrite abistamise olulisuse. Õige pea hääletusele mineva muudetud ohvriabi seaduse vastuvõtmine on meie ühiskonna arengu nähtav verstapost.
Riikliku ohvriabiteenuse kõrval on aastate jooksul eelkõige missioonitundele tuginedes üles ehitatud üle-eestiline naiste tugikeskuste võrgustik. Seal töötavad pühendunud ja valdkonnaspetsiifiliselt koolitatud spetsialistid. Ma ei liialda, öeldes, et need on inimesed, kes reaalselt päästavad teiste inimeste elusid.
Viimase viie aasta jooksul on tugikeskustele mõeldud riiklik toetus kahekordistunud. Peale riigieelarvelise toetuse on tugikeskuste võrgustikku ja teenuseid arendatud ka Norra riigi toel ja mitme projekti kaudu. Tuleva aasta riigieelarves on teenuse osutamiseks planeeritud 620 000 eurot, millele lisandub ligi 40 000 eurot tugitelefoni toimimiseks. Eksperdid on aga hinnanud, et naistevastase vägivalla ohvritele piisava teenuse osutamiseks oleks vaja vähemalt miljon eurot. Samas, emeriitprofessor, statistik ja matemaatik Ene-Margit Tiit on rahvusvahelise valemi alusel kokku arvutanud, et perevägivald läheb Eesti ühiskonnale maksma 116,5 miljonit eurot aastas.
Lähisuhtevägivalla tekitatud kahju ühiskonnale ei suuda me vähendada, kui me keskendume üksnes otsesele vägivallaohvrile, lõviosas on see ohver naine. Järgmise sammuna peame võtma fookusesse ka teised olulised osapooled: lapsed ja vägivaldsed mehed. Naiste vastu suunatud vägivalla puhul on 70%-l juhtudest tunnistajateks ka lapsed ja see jätab neisse jälje. Rohkem kui pooled kodus vägivalda kogenud lastest kasutavad vägivalda ühel päeval ka ise. Kuna vägivallamuster kipub korduma põlvest põlve, tuleb lastele pakkuda piisavalt nõustamist, mis aitaks neil sellest nõiaringist väljuda. Praegu me seda süsteemselt teha ei suuda.
Naistevastane vägivald ei vähene, kui me ei tegele meestega. Iga täiskasvanud inimene peab suutma oma tegude eest vastutada, ka oma lähedastega vägivallatsev inimene. Kuid selle kõrval, et nad vastutuse võtavad, peaksime neile ulatama ka abikäe. Vägivaldne käitumine on kinni hoiakutes ja väärtushinnangutes. Enamasti on vägivallatsejad ka ise vägivalla ohvrid olnud. Meestele pakub sellekohast nõustamist üksnes Tallinnas asuv Meeste Kriisikeskus. Aastas suudavad nad toetada kõige rohkem 13 meest nende muutuste teel. Arvestades, et naiste tugikeskuste poole pöördub aastas 1600 naist, on seda abi meestele ilmselgelt liiga vähe. Seega, me astume täna esimese suure sammu, pakkudes riiklikke teenuseid naistevastase vägivalla ohvritele. Järgmiste sammudena peaksime pakkuma teenuseid ka vägivalda kogenud või lähedalt näinud lastele ning kindlasti ka vägivaldselt käituvatele meestele.
Lõpetuseks tänan ma häid kolleege sotsiaalkomisjonist. Me suutsime kõik otsused võtta vastu üksmeelselt. Ma tänan Sotsiaalministeeriumi, kes koostöös sotsiaalpartneritega otsis toimivaid kompromisse. Ma tänan Eesti Naiste Varjupaikade Liitu aktiivse ja jõulise panuse eest. Tänan ka Tähtvere Avatud Naistekeskust kaasamõtlemise eest, kuidas muuta teenus kvaliteetsemaks. Suur tänu kõigile panustajatele!

Helmen Kütt

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kohe alguses ütlen, et täna viimasel lugemisel olev ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu on hea eelnõu ja sotsiaaldemokraadid toetavad selle seadusena vastuvõtmist. Nüüd annan väikese selgituse, miks.
Ohvriabi seaduse muutmisega sätestatakse seaduses naiste tugikeskuse teenuse õiguslik regulatsioon. Selle sisu on liitteenus naistevastase vägivalla ohvritele, sh nõuded teenuse osutajatele ja teenuse komponendid. Väga oluliseks tuleb pidada ka seda, et seaduse muutmisega tagatakse inimkaubanduse ohvrite tõhusam tuvastamine ja neil on võimalik teenuseid saada, samuti on edaspidi olemas toetavad teenused nendele inimkaubanduse ohvritele, kelle vastu toimepandud kuriteo kriminaalmenetlus on algatatud väljaspool Eestit ja kelle on ohvriks tunnistanud välisriigi pädev asutus. 
Ohvriabi seaduse muudatus tagab seksuaalselt väärkoheldud alaealistele ohvriabiteenuse ka juhul, kui kuriteoteadet ei ole esitatud või kui kriminaalmenetlust ei alustata. Eelnõu koostamisel on arvestatud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga ehk Istanbuli konventsiooniga, mille Eesti allkirjastas juba 2. detsembril 2014 ja mis paneb riigile kohustuse pakkuda kõigile naistevastase vägivalla ohvritele tuge ja kaitset, ning laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooniga ehk nn Lanzarote konventsiooniga. Muidugi ootame suure ootusega Istanbuli konventsiooni kiiret ratifitseerimist ning seda, et Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi koostöös jõuab see juba järgmise aasta esimesel poolaastal ehk Eesti eesistumise eel Riigikogusse. 
Naistevastane vägivald on spetsiifiline probleem ning eeldab pidevat valmisolekut ohvritega tegelda, samuti kohest turvalise majutamise võimalust. Naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud spetsiifilisi teenuseid ei olnud siiani seaduse tasandil kirjeldatud. Seega oli vaja reguleerida naiste tugikeskuse teenus seaduse tasandil, tagada selle rahastus ning sätestada haldusjärelevalve teenuse osutamise üle. Praegu pakuvad naistele abi kodanikuühiskonna organisatsioonid, mis on tuntud nii maailmas kui ka meil Eestis naiste varjupaikade või naiste keskuste nime all. Sellepärast nimetatakse ka ohvriabi seaduses neid teenuseid naiste tugikeskuse teenusteks. Spetsialiseeritud tugikeskuste rahastamine on seni toimunud projektipõhiselt ja alles viimased kaks aastat on neid rahastatud riigieelarvelistest vahenditest. Hea meel on selle üle, et sain ministrina seda põhimõtet alustada, tänane minister seda jätkab.
Suurim muudatus seoses eelnõuga ilmneb Sotsiaalkindlustusameti töökorralduses. Naiste tugikeskuste töö korraldamine ei ole enam Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna kohustus, vaid see on Sotsiaalkindlustusameti ülesanne koos kõigi õiguste ja kohustustega nii hangete korraldamisel kui ka järelevalve tegemisel.
Et toetada psühholoogilist, füüsilist, majanduslikku või seksuaalset vägivalda kogenud naisi ja nende lapsi, on igas maakonnas avatud naiste tugikeskused. Peale selle saab ööpäev läbi tasuta helistada tugitelefonile 1492. Kui seaduseelnõus oli Sotsiaalministeeriumi poolt kirjas piirkondliku kaetuse põhimõte, siis igasuguste erinevate tõlgenduste vältimiseks otsustas sotsiaalkomisjon toetada Eesti Naiste Varjupaikade Liidu ettepanekut ja säilitada spetsialiseeritud kompleksteenus naistevastase vägivalla ohvritele niisama paljudes maakondades kui praegu ehk seadusesse jääb maakondlik põhimõte.
Selleks et neil ametikaaslastel, kelle valdkond pole sotsiaalvaldkond, oleks parem aru saada selle spetsiifilise teenuse vajalikkusest, toon mõne arvu. 2015. aastal pöördus Eestis naiste tugikeskustesse 1763 naist ja 165 nendega kaasas olnud last.
Ma tahan väga tunnustada kõiki, kes selle seaduseelnõu menetlemisele oma panusega kaasa on aidanud: eksperte, poliitikuid ning ministeeriumide ja ametite ametnikke. Ettepanekuid ja arvamusi eelnõu kohta esitasid Eesti Naiste Varjupaikade Liit, Tähtvere Avatud Naistekeskus, Eesti Psühhoteraapia Assotsiatsioon ja hea ametikaaslane Monika Haukanõmm. Sotsiaalkomisjon on selle seaduseelnõuga tegelnud väga pikalt. Komisjoni ettekandja Liina Kersna tegi ära väga suure töö ja Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Liina Kanter koos osakonna nõuniku Kristiina Luhtiga otsisid ja leidsid kompromisse, mis on täna eelnõus ka sees.
Suurimat tänu ja tunnustust tahan aga väljendada tugikeskustes ja varjupaikades töötavatele naistele, kes teevad emotsionaalselt väga rasket tööd suure armastuse ja oma parimate oskuste kohaselt. Olen ise Viljandimaal olnud naiste tugikeskuse sünni juures ja tean, kui raske töö see on. Julgustan samas aga kõiki naisi, kes kogevad vägivalda, pöörduma tugikeskuste poole ja mitte jääma kas üksi või koos lastega vägivallatseja ohvriks. Selle seaduseelnõuga, mis kohe seaduseks saab, võtab riik selge kohustuse, et see spetsiifiline teenus on jätkusuutlikult tagatud ja selgete põhimõtete alusel rahastatud. See on alles esimene samm, me tegeleme praegu tagajärgedega. Teeme ka järgmised sammud, et seda vägivalda ära hoida! Aitäh!

Peeter Ernits

Hea juhataja! Head kolleegid! Armastus on imeline asi. Ühelt poolt annab see tiivad, aga teiselt poolt muudab haavatavaks, väga haavatavaks. Siia ongi koer maetud. Seda, mis toimub koduseinte vahel, teavad tegelikult ainult need inimesed, kes ise seal koduseinte vahel on. Naine, kes on sattunud sellesse nõiaringi, häbeneb sellest rääkida ja sageli me ei kuule sellest. Need 2000 naist või natuke alla 2000 naise, kes eelmisel aastal naiste tugikeskustesse pöördusid, on tegelikult jäämäe veepealne osa. Meie, mehed, oleme – kas oma alaväärsuse, üleväärsuse, vägivaldsuse või millegi muu tõttu – tegelikult olukorra valitsejad. Mul on väga hea meel, et lõpuks on eelnõu 236 siia saali jõudnud ja läheb seadusena vastuvõtmisele. See on suurepärane samm, sest sellest nõiaringist ehk koduvägivallast väljatulemine nõuab väga suurt abi. Tegelikult on inimestel väga suuri raskusi sealt väljatulemisega, nii et abi on äärmiselt teretulnud. Hea, et seda abi lõpuks pakutakse.
Meil on olemas koerte varjupaigad jne. Meil on olemas alkohoolikute ja narkomaanide rehabilitatsiooniprogrammid, aga narkomaanid ja alkohoolikud on suuresti ise süüdi selles, mis olukorda nad sattunud on. Naised ei ole sellesse olukorda omal süül sattunud. Ma tulen alguse juurde tagasi: see on eelkõige armastus selle mehe vastu, mis on viinud nad sellesse abitusse seisu. Selles mõttes on see eelnõu, kordan uuesti, suurepärane samm. Ma arvan, et niimoodi tuleks jätkata. Aitäh!

Aivar Kokk

 Hea juhataja! Head kolleegid! Ka mina tahan tänada kõiki osapooli, kes selle seaduse heaks tegemise juures kaasa on löönud! See ei olnud mitte lühikene protsess. Me alustasime juba jaanipäeva paiku ja jõuame loodetavasti täna mõne minuti pärast otsusele, et Eesti riigis tehakse ära üks oluline samm. 
Naiste tugikeskuste püsiv riigipoolne rahastamine on oluline samm naistevastase vägivalla ohvrite abistamisel. Vaatamata riigi ja tugikeskuste aktiivsele koostööle, on naiste tugikeskuste tegevus olnud siiani projektipõhine ja reguleerimata. Tugikeskused aga vajavad jätkusuutliku ja kvaliteetse abi andmiseks selgust ning kindlat jalgealust. Seadusmuudatus tagab vajaliku riikliku rahastamise ja järelevalve teenuse üle, mis on vajalik ka selle teenuse arendamiseks. See on tasuta teenus ja see jääb kõikidele vägivalla ohvritest naistele ja nende lastele tasuta teenuseks ka tulevikus. Vastuvõtt turvalisse ajutisse majutusse ja esmane kriisinõustamine toimub ka järgmistel aastatel ööpäev läbi.
Ma rõhutan, et naistevastase vägivalla ohvrid peavad saama abi, mis aitab neil tõeliselt oma elu muuta ja vägivallast pääseda. Seega on ülimalt oluline, et riik osaleb selle abi kujundamises senisest rohkem. Naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud teenust jäävad ka edaspidi osutama vastavate kogemuste ja oskustega spetsialistid ning asjaomased organisatsioonid kõigis Eesti maakondades. Selleks korraldab Sotsiaalkindlustusamet lähiajal riigihanke ja sõlmib lepingud hanke võitjaga, et seda teenust ka järgmistel aastatel pakkuda.
Veel kord suur tänu kõigile inimestele, kes seda teenust on seni projektipõhiselt pakkunud! Ma loodan, et järgmistel aastatel on neil suurem kindlustunne, nad ei pea enam mõtlema, kas üks projekt juba lõpeb ja peab taotlust hakkama kirjutama, vaid nad saavad pühenduda sellele, mida nad peavad õigeks oma südames: nad saavad aidata inimesi, kes on mingil põhjusel sattunud peretülisse ja kes on langenud vägivalla ohvriks. Aitäh teile! IRL toetab seda seaduseelnõu kõigi oma häältega. Aitäh!