Teine lugemine

1. augustil 2016 esitas Eesti Naiste Varjupaikade Liit sotsiaalkomisjonile arvamuse ja muudatusettepanekud eelnõu kohta.

Muudatusettepanekud või arvamused eelnõu kohta esitasid ka Riigikogu liige Monika Haukanõmm, Eesti Psühhoteraapia Assotsiatsioon ja Tähtvere Avatud Naistekeskus

3. augustil 2016 toimus Eesti Naiste Varjupaikade Liidu ettepanekul kohtumine Liidu ja Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna esindajate ning SKA ohvriabi üksuse juhi Olle Selliovi vahel  et anda tugikeskustele selgust, kuidas riik on planeerinud edaspidi naistevastase vägivalla ohvritele teenuste pakkumist korraldada ja kuidas riiklik teenus on kavandatud seostuma teiste riiklike abiteenuste, eelkõige ohvriabi teenuse ja naistevastase vägivalla ohvrite tugitelefoni  teenusega, samuti, keda nähakse teenuse osutajatena.  Tugikeskusi tegi murelikuks 2016. aastal naistevastase vägivalla ohvrite tugitelefoni hankega seonduv kogemus ja varasemate aastate kogemused inimkaubanduse ohvrite teenuste süsteemi ümberkorraldamisel, millega sisuliselt on hävitatud toimivad süsteemid ja teenuste kättesaadavus ja kvaliteet ohvritele on halvenenud.

Kohtumisel selgus, et tugikeskuste teenuse osutamiseks on järgmisel aastal planeeritud riigieelarves 620 tuhat eurot ja et SKA ei kavatse naiste tugikeskuste töö korraldamiseks tööle võtta eraldi inimest. Väga paljud küsimused jäid vastuseta, sest eenõu ettevalmistamisega tegelev ametnik oli puhkusel.

17. augustil toimus Jõgeval Riigikogu sotsiaalkomisjoni väljasõiduistung, kus arutati eelnõule esitatud muudatusettepanekuid.

Oma ettepanekuid said istungil kaitsta ka Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esindajad.

Ürituse kohta avaldas Sotsiaalministeerium 17. augustil 2016 järgmise pressiteate:

Sotsiaalministeerium annab seisukoha ohvriabi seaduse eelnõule laekunud ettepanekutele

Sotsiaalministeerium annab tänasel Riigikogu sotsiaalkomisjoni väljasõiduistungil seisukoha ohvriabi seaduse muutmise eelnõu muudatusettepanekutele. Eelnõu korrastab ohvriabi valdkonda ning tagab läbi püsiva riikliku rahastuse inimkaubanduse, seksuaalse väärkohtlemise ja naistevastase vägivalla ohvritele parema juurdepääsu teenustele. 

Seaduse tasandil sätestatakse naistevastase vägivalla ohvritele naiste tugikeskuse teenus, mis seni on olnud reguleerimata. Uus teenus sisaldab nii turvalist majutust kui ka erinevaid nõustamisi. Naiste tugikeskuse teenust hakkab edaspidi korraldama Sotsiaalkindlustusamet ning teenusele esitatavad nõuded kirjeldatakse selgelt seaduses. See võimaldab senisest paremini kontrollida teenuse kvaliteeti ning saada usaldusväärset statistikat, mis kokkuvõttes aitab korrastada ohvriabi valdkonda.

Sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse hinnangul on kõige olulisem vägivalla all kannatavate naiste heaolu. „Me peame kahjuks tunnistama, et perevägivald on endiselt Eestis suureks probleemiks ning kannatavad eelkõige naised. Seadusemuudatusega loome ohvritele kvaliteetse ja selgetele nõuetele vastava teenuse. Meie eesmärk on tagada, et naiste tugikeskuste teenus oleks jätkusuutlik, üleriigiliselt kättesaadav ning püsiva rahastusega”, ütles asekantsler Kuuse. „See on siiani projektipõhiselt toiminud süsteemi jaoks oluline samm edasi.“ 

Sotsiaalkindlustusameti direktor Egon Veermäe arvates annab sarnaste riiklike teenuste koondamine ühte kompetentsikeskusesse riigile parema ülevaate teenuse toimimisest ning võimaldab tõsta ka teenuste kvaliteeti. „Sotsiaalkindlustusamet on pakkunud ohvriabi teenust 11 aastat ja naiste tugikeskuse teenus saaks olema uue teenusena üks osa juba täna pakutavatest ohvriabiteenustest,“ ütles Veermäe. „Täna on politsei andmetel kogenud füüsilist vägivalda enam kui 18 000 inimest aastas, neist enamikus naised.“
 Ohvriabi seadus on seotud ka 2017. aastal Eesti poolt ratifitseeritava Istanbuli konventsiooniga, mis defineerib naistevastase vägivalla. Ohvriabi seadus täpsustab sealjuures, kes on selle kuriteo ohver.  

Eelnõu on läbinud esimese lugemise ning tänasel komisjoni istungil arutatakse läbi kõik partneritelt laekunud muudatusettepanekud. Muudatused on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2017.

19. septembril 2016 esitas Eesti Naiste Varjupaikade Liit sotsiaalkomisjonile oma täiendava arvamuse koos lisaga eelnõu 236 SE kohta .

Eelnõu 236 SE teine lugemine toimus Riigikogus 13. oktoobril 2016

Ettekandja Liina Kersna ütles oma sõnavõtus järgmist:

„Hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tutvustan teile ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist. Tuletan meelde, et esimene lugemine toimus suvel, 1. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 1. august ja selleks ajaks esitas hea kolleeg Monika Haukanõmm kokku kaheksa muudatusettepanekut, kuid arutelude käigus võttis ta kolm neist tagasi. Oma arvamuse eelnõu kohta saatsid ka Eesti Psühhoteraapia Assotsiatsioon, Eesti Naiste Varjupaikade Liit ja Tähtvere Avatud Naistekeskus.
Arutasime seda eelnõu kokku neljal komisjoni istungil. Kõige põhjalikum arutelu oli augusti keskel, täpsemalt 17. augustil Jõgeval. Sotsiaalministeeriumi esindajatest olid kohal sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse, võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Kristiina Luht ja sama osakonna juhataja Liina Kanter. Nemad kõik osalesid ka teistel aruteludel. Peale ministeeriumiametnike oli kokku kutsutud mitmete varjupaikade esindajad – Tähtvere Avatud Naistekeskuse juht Pille Rives, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juht Eha Reitelmann ja, nagu ma enne ütlesin, ka Eesti Psühhoteraapia Assotsiatsiooni esindaja. 
Palusime sihtgruppidel tutvustada oma ettepanekuid ja nende teemal toimus ka arutelu, mis jätkus 20. septembril ja 27. septembril. Viimane arutelu oli 10. oktoobril. Kokku on meil sihtrühma esitatud ettepanekute ning Sotsiaalministeeriumi ja Monika Haukanõmme ettepanekute põhjal koostatud 15 muudatusettepanekut. Kõik muudatusettepanekud hääletasime me juba läbi sotsiaalkomisjonis (konsensuslikult), kuid olulisematel siiski peatun, sest seaduse esialgses tekstis on tehtud ka mitmeid muudatusi.
Kõigepealt, seaduse esialgses tekstis oli kirjas, et riik võib teenust osta ka psühhoterapeutidelt. Eesti Psühhoterapeutide Assotsiatsioon tuli aga välja ettepanekuga, et riik tohib osta teenust nendelt psühhoterapeutidelt, kes on psühhoterapeutide liidu registris. Sellega sotsiaalkomisjon ja ministeerium päris nõus ei olnud, sest mittetulundusühingu registrit seadusesse kirjutada ei oleks kohane. Probleemi tuum seisneb selles, et Kutsekoda ei ole psühhoterapeutide kutset kinnitanud. Ministeerium võttis ühendust Kutsekoja esindajatega ning nüüd on saadud kokkuleppele, et selle aasta jooksul selle teemaga väga tõsiselt tegeldakse ja loodetavasti saavad ka psühhoterapeudid oma kutsestandardi. Praegu jäi seadusesse niimoodi, et Sotsiaalkindlustusamet peab psühhoterapeutide assotsiatsiooniga konsulteerima ja saama kinnituse, et psühhoterapeut, kellelt teenust ostetakse, on piisava kvalifikatsiooniga.
Teine teema, mille üle me arutasime, on naistevastase vägivalla definitsioon. Eesti Naiste Varjupaikade Liit hindas, et seaduse esialgses tekstis oli definitsioon liialt üldine, ja palus, et arvestataks ka Istanbuli konventsioonis defineeritud mõistet. Ministeerium arutas seda liiduga ja nii leiti kõiki osapooli rahuldav definitsioon.
Siis võeti seadusest välja klausel, et teenust peaks osutama naiste varjupaik kuni vajaduse äralangemiseni. Selle muudatusettepaneku tegid varjupaikade liidud ise, sest tihtipeale võib teenuse saajate puhul olla nii, et vajadus ei lange ära ka kümne aasta pärast, kuid selleks, et kümme aastat vägivalla ohvreid toetada, ei ole raha. Nii et muudatusettepaneku kohaselt otsustavad varjupaiga töötajad koos ohvriga, kui kaua saab teenust osutada ja kui palju oleks vajalik.
Tehti ettepanek, et naiste varjupaik peaks olema igas maakonnas. Seaduse esialgses tekstis oli kirjas, et igas piirkonnas. Nüüd läks seadusesse sisse tingimus, et naiste varjupaik peab olema igas maakonnas.
Arutasime pikalt selle üle, millised on nõuded teenuse osutajale. Täiendasime seadust, et lisaks sellele, et teenuse osutajad peavad läbima vähemalt 40-tunnise koolituse naistevastase vägivalla kohta, arvestatakse selle koolituse hulka ka ülikoolides antavat vastavat kursust, mida antakse nii Tallinna Ülikoolis kui ka Tartu Ülikoolis. Lisaks jäi seadusesse praegu sisse, et tugikeskuste töötajatelt eeldatakse keskharidust. Kui juristid ja psühholoogid peavad loomulikult omama vastavat kõrgharidust, siis tugikeskuste töötajatele jääb keskharidus ja selle üle me arutlesime päris pikalt. Tähtvere Avatud Naistekeskus tegi ettepaneku, et tugikeskuste töötajatel peaks olema sotsiaalalane kõrgharidus. Sotsiaalministeerium ja Eesti Naiste Varjupaikade Liit ei pidanud seda põhjendatuks, eelkõige seetõttu, et praegune naiste varjupaikade süsteem toimib, kliendid on teenusega rahul. Kui selline säte jõustuks, siis toimuksid teenuse osutajate seas tõenäoliselt väga suured muutused ja ka töötajaid ei oleks kusagilt võtta. Lõpuks leppisime kokku, et praegu jääb seadusesse endine säte. Mina ise arvan, et kui me ühel päeval seda seadust üle vaatame, siis võiksime liikuda sinnapoole, et ka varjupaigatöötajatel oleks erialane kõrgharidus. Ma soovitangi kõigil varjupaigatöötajatel seada juba oma mõtted selles suunas, et tuleks omandada sotsiaalala kõrgharidus. See tegelikult oligi üks teema, mis jäi lahenduseta. Praegu leppisime sellega, et piisab keskharidusest.
Teine teema, mis veel sellist tõsisemat arutelu tekitas, on see, et Eesti Naiste Varjupaikade Liit ja ka Monika Haukanõmm arvasid, et tugikeskuste teenus oleks vaja lahti kirjeldada ministri määrusega. Lõpuks leidsime kompromissi, et liit koostöös Sotsiaalministeeriumiga moodustab teenusestandardi, mis on vabatahtlik. Hanke koostamisel lähtutakse siiski ettekirjutatud standarditest, mis on üheskoos sõnastatud.
Lõpetuseks. Komisjon tegi järgmised menetluslikud otsused. Saata eelnõu teisele lugemisele 12. oktoobriks, kuid Riigikogu juhatus pani selle päevakorrapunkti 13. oktoobri päevakorda. Konsensuslikult otsustas komisjon ka, et teise lugemise võiks lõpetada ja kolmandale lugemisele tuleks eelnõu saata 19. oktoobriks. Aitäh!”

Sotsiaalministeerium avaldas 13. oktoobril  2016 järgmise pressiteate

Ohvriabi seaduse muutmise eelnõu on Riigikogus teisel lugemisel

Riik korrastab eelnõuga ohvriabi valdkonda ning annab inimkaubanduse ohvritele ja seksuaalselt väärkoheldud lastele parema juurdepääsu teenustele. Esimest korda kirjeldatakse seaduses naiste tugikeskuse teenus naistevastase vägivalla ohvritele. Eelnõu on pärast esimesel lugemisel tehtud muudatusettepanekute sisseviimist Riigikogus teisel lugemisel.

Seaduse tasandil sätestatakse naistevastase vägivalla ohvritele naiste tugikeskuse teenus. Riiklikult reguleeritud teenus sisaldab nii turvalist majutust kui ka erinevaid nõustamisi. Naiste tugikeskuse teenust hakkab edaspidi korraldama sotsiaalkindlustusamet ning teenusele esitatavad nõuded kirjeldatakse selgelt seaduses. Kokkuvõttes aitab muudatus korrastada ohvriabi valdkonda.

„Pärast enam kui kümne aasta pikkust projektipõhist tegutsemist saab naiste tugikeskuste teenus seadusliku raamistiku. Selged nõuded sellele teenusele ning järjepidev riigi rahastus annab suurema kindluse ohvritele ning töörahu teenusepakkujatele. Kõige olulisem on, et haavatavas olukorras inimestele oleks abi kättesaadav,“ ütles sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna.

„Esimene naiste varjupaik avati Eestis 2002. aastal. Tänaseks oleme jõudnud nii kaugele, et naiste tugikeskused tegutsevad kõigis maakondades,“ ütles Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juhatuse esinaine Eha Reitelmann. „Naiste tugikeskused pakuvad abi ja turvalist keskkonda naistele, kes on kogenud füüsilist, psühholoogilist, seksuaalset või majanduslikku vägivalda ja vajavad kaitset, mõistmist, tuge ning asjatundlikku nõuannet. Eesti Naiste Varjupaikade Liidu kogutud statistika kohaselt on alates 2010. aastast naiste tugikeskustest abi otsinud üle 9700 naise.“

Muudatused on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2017.